VOX DEI

You’re walking through the streets at night
And your heart is full of pain
You don’t know where to go
Your life is full of hate and fears
You feel so lost and you feel alone
You’re looking for a change in your life

Komm’ mit uns , gib’ uns deine Hand
Komm’ zu uns ins Königreich der Nacht

You hate to be a human being
You hate to be so sick and weak
You don’t deserve a life like this
You don’t believe in what they do
I know you are one of us

We are the angels of the dark
We’re everything you’ll ever need
We have the darkness on our side
It will guide us to a better life
No more fear and no more pain
We will protect you eternally
The only price you have to pay is to leave this world behind

You hate to be a human being
You hate to be so sick and weak
You don’t deserve a life like this
You don’t believe in what they do
I know you are one of us

We are the angels of the dark
We’re everything you’ll ever need
We have the darkness on our side
It will guide us to a better life
The world is dying without faith
Only we will win this game
You will find a better life
In a world without sacrifice
No more fear and no more pain
We will protect you eternally
The only price you have to pay is to leave this world behind

The world is dying without faith
Only we will win this game
You will find a better life

Öö. Öös on asju. Teate küll. Hääli. Dialooge. MSNi aknaid. /me on korralikult segaduses. Kust leida seda tugevust, et olla? Et tunda end kindlustatuna, turvaliselt… Mitte füüsilisel tasandil aga kuidagi… emotsionaalselt. Läbi tundetuse, külmuse? Aga kas selline "enese tapp" tasub ära? "Reaalsus" on asi, mis aeg-ajalt ikka täpselt kahe silma vahele lajatab. Isegi 10a. tagusest minevikust. Õudne! Kes ma olen, KUS ma olen… ja miks?

"I can understand your fears, jMo. You really shouldn’t “fear yourself” though. What do you really have to fear? Do you really believe you’re some kind of “weirdo”? We’re ALL weirdo’s in someone’s eyes (regardless of gender or gender expressed). It all depends on the people around you and what they’re like. We all have moments of discovery in our lives. One should not fear the discovery, but instead be happy it has been discovered. Regardless of how society is and what is “normal” and what is not – wouldn’t you rather truly know who you are? You’ve got one shot at this, my friend. One life. Do not waste it in fears. LIVE your life to the fullest. BE who you are and be proud to be yourself…"

Muidugi tuleb enesehaletsus peale, see on tüüpiline. Kuid see ei päästa! Seega peab midagi effektiivsemat välja mõtlema. Naer elu üle? Naer iseenda üle? /me jõi kolm õlut ära, aga täna see toimi, oleks pidanud poes duubeldama. Ma ei tea. Vb tahtlikult. Ainus loogiline päästetee on olla ISE. Ülbelt ja hoolimatult. Olla külm kivi, tundetu, analüüsiv, loogiline. Ja loogikale alluv (elik emotsioone alistav).

Ja selleks, et olla ISE… well… hetkel on mu võimalused veel piiratud, aga kui nad ei oleks, siis ma ilmselt jalutaksin juba f-mode'is kusagile rongijaama ja tagasi. Enda tuulutamiseks… And yes, comments are closed,feeling to weak to deal with them…

…suits…

mentooliga…

OHTRALT…

ps. tundub, et naine tellis äsja eBay'st raamatu My Husband Betty… hmz…

pps. I feel… SCREWD… Ja bac (Marta) ei aita hetkel oma "kahtlase" jutuga ja kahtlaste linkidega ka kohe üldse… :/

—————————–
Listening: Bella Morte – Fall No More

Cravings that make you ill…

Fear that makes you crippled…

Someone´s priorities are kinda fucked up…

At least… I have my own mind, who never betrays me…

———————————–
Listening: In Strict Confidence – The Truth Inside Of Me

It´s hard not to care. Ja tegelikult see hetk, see tunne on hirmuäratav… kui sa oled pikalt sisemiselt mingil teemal piinelnud ja siis äkki… saabub lahendus. Mingil määral sarnane nendele selgushetkedele, mis inimesi vahel tabavad, kui nad avastavad, et suudavad maailma ja selles toimivaid tegu/tagajärg suhteid lausa lennult tabada.
—————-
Listening to: Sarah Brightman – Deliver Me
via FoxyTunes

Tahaks karjuda! Ja meeletult, sihtimata sigasuurest relvast kõikides suundades niikaua tulistada, kuni ümbrus on kilomeetri raadiuses maatasa tehtud. BFG sobiks hästi ;) Aga jah, meeleolu on täpselt selline, et “kompromissina” võib vaadata midagi head, mille ma avastasin striimi olevat tekkinud. Juno!

Et siis… panin küünla põlema, see tõmbab õhus vibreerivad “valed lained” endasse… rahustab üldist energeetilist kliimat… Ja tegelesin põmst sama asjaga, millega The Mechanic, kui tal öösel und ei olnud… Igasuguseid huvitavaid mõtteid on, mu tervisele on kasulikum (isegi unetusega kaasnevate häirete valguses) pigem üleval olla ja midagi teha, kui voodis vedeleda ja magamajäämist oodates “iseenda mõtetega üksi olla”…

—————-
Listening to: Clan of Xymox – Out of the Rain
via FoxyTunes

Ei oska midagi öelda, ei tahagi nagu midagi öelda… Nagu rippumine keset tühjust ja pimedust. Keset pimedust, mida tajud eriti valusalt, kuna siin-seal ilmuvad ja kaovad valgustäpid… kellegi teise omad… erksad, vitaalsed, elujõulised… Ja kellegi teise valgust nähes-tajudes tunned iseennast veelgi valusamalt… nagu must täht… soojus on, aga valgust ei ole…

Vaatan filmi Satanas. Nädal aega tilkus, aga tuli kohale… hispaania keeles, ilma subtiitriteta… vaatan, saades aru üksnes üldisest, kuna kusagilt hakkas silma stsenaariumi kokkuvõte… Film kiusatusest ja sellele järele andmisest…

Üks tüdruk ütles, et oli näinud kuskil ühte “Tokroda poistest”. Loitsukelleris vist. Et tal oli olnud SELLINE pilk… et chill. Ma mäletan, kui ma olin noor jne jne… Siis sai ka ringi käidud ja maailmale näidatud seda, mis parasjagu pähe tuli näidata. Kord ütles üks vene karvane, et kle, mis värk on, sul on nagu kurat silmades… vms. täpselt enam ei mäleta…Nüüd enam ei viitsi, vana ja väsinud…Või esimene GF, kes olevat hirmsasti oodanud, et ma päiksekad eest võtaks (oli selline harjumus ilmast hoolimata päikseprillidega ringi käia) ja kui siis lõpuks võtsin, olevat olnud mingi ah, nii surnud silmad! … …Keegi teine kuskil kunagi kirjutas, et kui inimene saab omale järglase, siis tema energeetilisse kesta tekivad augud, ära antud eluenergiast… Ei tea. Ei huvita ka.

Vahelduva eduga käivad lainetena üle emotsioonid, et ei taha näha, suhelda ühegi inimesega, kellel endal pole lapsi ega perekonda, mille eest hoolitseda… Nad võivad sust aru saada, aga ainult mõistusega. Ja minu jaoks on seda liiga vähe. Liiga vähe. Samas, ma ei kannatanud laste ja laste saamise suhtes negatiivselt meelestatud inimesi juba siis silmaotsaski, kui mul endal polnud veel millegagi kilgata… Väärtusetud. Elu mõttes. Nagu Castaneda, kes ei suutnud traditsiooni “vastu võtta”, aga kes on välja vabandatud, et tema kasutas lihtsalt teist stiili. No mida. Ta oli energeetiline impotent.

Tundetus… apaatia… Dekaadi Suur Küsimus: millal ma hakkan endast hoolima? Sest endast hoolimata ei saa teistest hoolimine olla täielik… Kas satanist peab teistest hoolima? Jah. Mõelge kasvõi armastusest…

Püha mees, kes kaotab oma pühaduse, andudes naisele… Kas saab olla midagi ilusamat? (Saab, rase naine on iga kell ilusam, kui juba SEL tasandil mõelda.) Pühaduse kaotamine Elu heaks on ainus võimalik tee… kui ei taha just olla pühas olekus, mille teiseks nimeks on Surm. Mis on kiusatus? Mis on patt? Kes ütleb, mis on õige ja mis vale, kes peab elama ja kes peab surema… Based on: WIKI

Mis juhtub kui kokku saavad inimene kui Saatan kristlikus mõttes ja inimene kui Saatan satanistlikus mõttes?

Iga akna tagant kostuva autosigna peale mõtlen ma esimese asjana, kus on mu tossud ja nuga ning alles siis lendan aknale 50/50 lootuses, et kaagid on minu auto kallal. See on enesetapjalik suhtumine. Milleks mulle sellised probleemid, mida selline käitumine võib põhjustada? Milleks mulle võimalik riskimine oma elu ja tervisega? (Auto signa jäi vait, mingi naabri oma…) Kas mul on tõesti elust nii siiber? Ei ole ju! Siinsamas tunnen ma lapselikku mõnu, et saan näol päikesesoojust tunda, saan vabalt hingata, liikuda, lõhnasid tunda…

Muig… ma olen 34 kui see kõik läbi saab…
jube, kuidas aeg… köh… lendab… :D

Heitleme tüüpilise tänapäevase probleemiga – insomnia. Aga kuna kogemused püüavad teha ja teevad aktiivset selgitustööd magamiskatsete lootusetuse teemal, siis tulemuseks ongi arvutis passimine. Pealegi mitu päeva järjest üksi kodus olemine ei mõju kunagi mu psüühilisele tervisele hästi (Dra haige üle pika-pika aja, seega muu pere Arukülas) ning tulemuseks on väikestviisi varjatud viisil stressamine.
Triin lasti lahti. K.J. koondati. Ütles, et läheb koondamisrahadega eesti keele aktiivkursustele ja anus, et kui linnas trehvame, siis ma temast mööda ei jalutaks nagu seinast. Samas, kui palju mina üldse linna satun? Kord paar terve aasta jooksul. Eks ta ole, majanduskriis pole naljaasi, vähemalt suurlinna inimese jaoks. Juhatuse esimees käis tööl ka juttu puhumas ja tigetses igasuguste koondamiskõlakate üle. Küsis suitsu ja ma andsin kinnise paki, et kui viitsid lahti teha, siis palun väga. Ja pärast jätkus juttu kauemaks. Polegi vist aastate ja aastate jooksul temaga nii pingevabalt rääkinud. Aga eks see ole suhtumise asi ka ja suhtumine on aja jooksul muutunud. Ilmselgelt. Ka teiste inimeste oma, teistel tasanditel ja tegevusaladel. Näiteks S.M., kelle hoolimatus ajab mind lihtsalt närvi. Samas, mitte igaüks pole loodud olema nö. patrioot. Ja Isik nr. 134 ei oma ilmselt mu poolehoidu edaspidi. Olen üsna veendunud, et ta saab hakkama ka ilma minu edasiste mõjutamisteta, pealegi tundub, et ta arvab oma edu põhinevat üksnes iseenda teadmistel, oskustel ja karismal. Muig, MILLISEL karismal? Ilmselgelt on tekkinud tõrked ja mõrad sellesse illusiooni ning pole enam minu asi suhteid ja dialooge puhverdada. Pealegi nõudev hoiak, millel pole tagatist, lastakse suuremate ja tugevamate poolt nagunii allavoolu. Hetkel mõjub R. oma minuvastase viha praktiseerijana lausa Stabiilsuse Allika endana.
Siinkohal hüppab mõte hoopis teisele rajale. Kas peaks lõpuks selgroogu ilmutama? Kunagi oli selle blogi nimi STOL – Selgrootutel Teesklejatel On Lubatud vms. ilmselge vihjega minu enda juures esinevale selgrootusele ja “rusikaga lauale” löömise mitte-eelistamisele. Teised inimesed ei oma üldse sellist valmisolekut teist osapoolt kuulata, veel vähem teda mõista. Äkki see ongi normaalne? Nagu mingi mingi mõte tuleb, nii pahvatad selle välja, ilma igasuguse filtrita, nagu oleks pask lahti. Midagi ei meeldi, klõmm, kohe ütled: Pask! Keegi teeb midagi valel hetkel, kohe otse ja sirgjooneliselt: Sittagi sa ei oska! Aga samas pole mul mingit soovi saada tüüpvirisejaks, terve ilm täis tegelasi, kes ainult kiunuvad teiste kallal. [Kas mingi selline teema on siit kunagi juba läbi käinud? Hmz.] No ma ju võin. Omada oma arvamust (väljaütlemise mõttes). Aga kellele see kasulik on? Mulle? No ma küll nii ei arva. Sest lisaks sellele, et mul on mingi värdjas tegelane peas nimega taktitunne, peaks ma sel juhul teiste kallal ka verbaalselt ülbitsema (see on minu arusaam sellise käitumise suhtes), ja peaks ma iseenda juttu ka koomale võtma. Ja kui mina end koomale võtan, siis on siin ja seal KORDUVALT tõestatud fakt, et jutt praktiliselt katkeb! Ükskõik millistes satanistlikes meediumites, mida ma kasutan aktiivselt. No jah, võite ju vastu kraaksuda, aga kas kellelgi on hakkamist ja võimet tõestada, et see nii ei ole? Novot… MINULE ei hakka keegi midagi tõestama, nii et nagu ma ütlesin, nii ka on. Vaikus on täiesti aktuaalne teema, kusagil tajuspektri äärealadel luuramas. Oh kuidas mulle ei meeldi mingid tuimad tegelased! Tuimad, kes peavad end targaks ja vb ka on seda (ehkki väikese algustähega, sest Tarkus eeldab ka teatud maailma, inimeste tunnetust ja võimet erinevate vahel kahju tegemata laveerida). Aga mis kasu on tarkusest, mis jääb peidetuks? Mis kasu on tarkusest, mis pritsib välja üksnes selleks, et kellegi ära teha, kellegi suu kinni panna? Ehk sellele targale endale? Kindlasti. Kuid teised osapooled (ma pean end õnneks/kahjuks sinna kuuluvaks)? Satanism (filosoofiline) tegeleb reaalsete asjadega, mitte hüpoteetiliste mõistetega. Satanism tegeleb reaalsete inimeste, reaalsete juhtumiste, reaalsete action/reaction nähtustega (from one´s point of view). Kui reaalne on reageerimiskohustuse seisukohast mõte mingi teise inimese peas? Tarkus, mis pole saanud väljapääsu ja jääbki vaid mõtteks? Seda ei ole olemas, teiste jaoks! Rääkimine on hõbe, vaikimine kuld? Kohati on tunne, et just selle vanasõna taha poetakse, et varjata võimetust oma hüpoteetilist tarkust väljendada. Samas, vaikiv inimene võib tõepoolest ka tark olla, aga ma arvan et seda tarkust tajub sel juhul ka muul viisil.
Ja jälle jõuame sinna, miks ma eelistan pigem naissoost olevustega suhelda. Sest nad tõesti SUHTLEVAD! Neist asjadest, mida ma pean olulisemaks kui külma raamatutarkust. Vahel ju juhtub et topeltkõrgharidusega inimene satub nö. looduslapse lähedusse ja avastab ootamatult, et kõige selle tarkuse juures on tal siiski midagi väga olulist ja eluliselt/hingeliselt esmatähtsat tabamata jäänud…
Duzzi all vedeledes tuli täna mingi omamoodi emo peale. Seoses tätoveeringutega. Seoses tätoveerimise rituaalse ja self-initation alatooniga, kui akt ise on usulise tähendusega. Mingisugune pühaduse hõng, niipalju kui satanismis miskit üldse püha on. Pühendumus, sildade põletamine- hingeliselt. Või vähemalt katse põletada. Ei mingit “puhast nahka”, mis võimaldab “elus ja arengus edasi minna” ning kõik olemasolev vajalikul hetkel kõrvale visata, et uusi jahimaid vallutada. Njah, maa-element vist lööb välja, stabiilsuseiha. Tätoveerid omale sümboolsed elektrikarjused, mis hoiavad sind õigel territooriumil, ega lase muutuda mingiks laialivalguvaks, kõike ja kõiki hõlmavaks halliks mögaks. Kiisu tuleb meelde (mitte et see mingi haruldus oleks:P), huvitav, kuidas tal läheb..

———————-
Listening: Enya – May It Be

Ohh jah, mõni ikka meeleheitlikult püüab konflikti õhus hoida. Lausa päevade kaupa. Ma küll ei viitsiks niimoodi pikalt negatiivset hoiakut või tooni või kõnet praktiseerida. Eile sain lihtsalt möliseda, et miks ma seda või toda teen. (Ntx vaatan  või istun kõrvale või pai teen või…) Täna ütlesin poes, et Näe, jälle see Liliti teema esikaanel. Tulemuseks arusaamatu nägu, et mis Lilit, mingid kommid või? Ja kui ma ütlesin, et c´mon lehtede esiküljed juba kuude kaupa teda täis, siis… siis oli tulemuseks, et “Ma ei taha seda südant!” (Pehme südamekujuline minipadi, millel vene keeles ja tebja ljublju.) ja “Mine oma … juurde!” Lihtsalt lambist. Ja ma juba mõtlesin et äkki õnnestub üle rohkem kui viie aasta mingi love-zest teha. Muidugi sai ta sellest kohe aru ja… lasi kloaagist alla. Hetkega. Noh, mul läks siis ära. Jalutasin minema, panin kohvi ja selle padjakese riiulitele tagasi ja astusin keskusest välja. Pärast viisin joonelt ta tööle tagasi ja ütlesin, et mingu oma Arturi juurde. Siis tuli küll megasolvunud hüüatus, et mis mõttes. Njah, SAMAS mõttes. Kuidas saab inimene iseenda kõige olulisema suhte osas (lapse järel) nii ükskõikne, üleolev ja kalk olla?!!! Viimane suits ka, aga raha pole eriti, nii et edasi kuivame… Seega tuleb teha midagi eriti vinget: minna Driverit mängima ja valada oma emotsioonid mängupolitseinike õhku laskmisesse :D

Kui teha sissekandeid inglise keeles või kopeerida inglise keelseid lauseid… kui kasutada sõnu või lauseid, mis on levinud, siis peab kommid kinni keerama. Sest kohe on jaol väga kavalad “kommenteerijad”, kes üritavad panna sind mingitele linkidele vajutama :D Naljatilgad… Nii lihtsalt see “käkkimine” nüüd minu puhul küll ei käi!

——————
Listening: Anastacia – Left Outside Alone