VOX DEI

Michigani osariigi ülikooli teadlased on loonud “digitaalsed organismid” nimega Avidianid, mis suudavad end arvutimälus paljundada ja ehk tulevikus luua ka tehisintelligentsi, pakkudes praegusele inimajule vastaseks või partneriks tehisaju. Süsteemi aluseks on HyperNEAT, mis kasutab arengubioloogia vormeleid kasvatamaks väheste instruktsioonidega digitaalseid neuroneid suurel hulgal. Uurimisrühma juht Jeff Clune pajatas, et võrdlemisi keerukat ajutegevust on võimalik luua vähestest programmiinstruktsioonidest ehk “geenidest” – suurendades aga nende arvu märgatavalt, saabub võimalus arendada välja närvivõrgustik tehisintelligentsile.

kurzweilai

newscientist

LÕPUKS hakkasid nad mõtlema (aga võib-olla nad ammu mõtlesid ja nüüd jõudsid lihtsalt tegudeni?), et AI tuleb üles ehitada nullist. Siiamaani on üritatud seda toota nö. valmis kujul, isegi programmide võime “õppida” ja ise seoseid leida… Kõik on kontrollitav läbi operaatori/programmeerija, et midagi uut lisada, peab progeja omal silmamunad välja higistama ja laskma näppdel käia… Põhimõtteliselt on kõik senine suuremal või vähemal määral manuaalne. NÜÜD aga lastakse intellektil ISE areneda, nullist enam-vähem… Peab olema vaid mingisugune valmidus välistele mõjutajatele reageerimiseks kas lisa-ühe või lisa-nulli näol. Mutatsioon teiste sõnadega. Mis siis, et inimene suudab kogu protsessi jälgida, salvestada, uuesti luua… AI areneb siiski ise… Kui välja jätta võimalus, et uued ühed ja nullid tekivad reaktsioonina inimese ette söödetud mõjutajatele… Aga see ei ole enam puhas “täiendava kood kirjutamine”, see on evolutsioon…

Meenutab mulle Golly’t, the Game of Life… aga seal pole intelligentsist jälgegi, on vaid reageerimine ümbrusele kas “täis” või “tühja” ruuduga… Ning vaid üks minut “arengut” suudab tekitada kümnete megade suuruse faili :/

—————-
Now playing: Electric Hellfire Club – Bela Lugosi’s Dead
via FoxyTunes

• „Mis su nimi on?“, otsustas Anna julguse kokku võtta.
  Mees vaatas talle korraks otsa oma väsinud silmadega ja ütles, et ta nimi on Andrei ja et ta on Venemaalt.
  „Aga miks sa jänkukostüümis oled?“, ei tahtnud tüdruk asja sinnapaika jätta.
  „Sest selline on mu töö. Ma pean pakkuma inimestele visuaalset mitmekesisust.“
  Anna ei olnud loll tüdruk, ta oli IRG terminalimanuaali peaaegu pähe õppinud ja teadis täpselt, kuidas asjad toimisid. Mis pani ta mõtlema, et kas äkki…
  „Kas sa oled statistiline avatar?“
  Mees vaatas teda uuesti, seekord pikemalt ja ütles, et ta ei tea, et tal on selline tunne endal ka tekkinud. Kuid Anna oli targem kui antud olukord. Suured inimesed arvasid miskipärast, et kui nad räägivad lapsega, siis laps on ja jääb lapseks, olgu teemaks, mis iganes. Ja siis tegid suured inimesed programme, mis arvasid samamoodi. Kuid Anna oli selle mainitud manuaali siiski peaaegu pähe õppinud. Seal olid väga selged sõnad, väga lihtsalt kirjutatud. Mis ja kuidas. See jänkuonu oligi statistiline avatar. Sest ükski päris-kasutaja ei ütleks enda kohta visuaalse mitmekesisuse pakkuja. See ei olnud ju kellegi töö! Päris-kasutajad olid kunstnikud, disainerid, kirjanikud, programmeerijad, ärimehed, mõni oli isegi politseinik. Anna teadis, et paljudele inimestele meeldis teha politseinikutööd ja nad said siis liituda IRG virtuaalpolitseiga, sõita kiirete autodega linnas ringi ja valvata, et kõik oleks korras. Aga jänkuonu oli statistline avatar, programm. Anna ohkas. Hirm temast oli hetkega kadunud ja ta istus samuti pingile, kõlgutades jalgu ja vaadates teisel pool teed kõndivaid inimesi, kellest paar tükki olid nõmedalt mustvalged. Foorumis nimetati selliseid vahel kummitusteks.
  „Ma arvan, et sa oled statistiline avatar. Ma ei usu sind kui sa ütled, et sa ei ole!“
  Seekord jänkuonu tema poole ei vaadanud, ta näppis pingile visatud mütsi ühte roosat kõrva ja vaid noogutas. Küsimust ei oldud ju esitatud.
  „Kas sa oled sellepärast sellise välimusega, et ma olen laps?“
  „Ma ei tea. Võib-olla.“
  Lootusetu, see tegelane ei olnud üldse huvitav.
  „Kas sa rulatada oskad?“
  „Olen proovinud.“
  „Tahad, ma laenan sulle oma liugurit?“
  Mees vaatas vastu pinki toetuvad kollast liistakat ja raputas pead. Anna läks kurjaks.
  „Sa oled igav! Ma ei taha sind enam näha! Mine ära!“
  Jänkuonu ohkas jälle, võttis oma kõrvadega mütsi, kiskus selle pähe ja lonkis minema. Ta oli tõeliselt igav tegelane, Anna ei tahtnud selliseid enam näha. Ta pidi leidma omale kellegi, kellega oleks huvitav. Ta tahtis leida mõne teise neko-tüdruku, kellega mängida ja koerust teha. Liuguritega kihutada ja huvitavates kohtades käia.

ps. loen minuteid ja ootan palka nagu ambroosiat. 50 krooni ja bensiini 40 kildi jaoks… äää :/

—————-
Now playing: Apoptygma Berzerk – Bitch
via FoxyTunes

—————-
Now playing: My Dying Bride – The Crown Of Sympathy (Remix)
via FoxyTunes

“…Mu vanemad olid kristlased. Korralikud kristlased. Mitte küll paduusklikud, ega igal pühapäeval kirikus käijad, kuid sellegipoolest. Ja nad kasvatasid mind… kombekaks. Viisakaks, hoolivaks, taktitundeliseks. Ja nad tegid seda nii, et isegi teismeliseea mässumeelsuses ei tekkinud mul tunnet neile vastu hakata. Ma olin korralik kristliku kasvatusega noormees, kes püüdis elada oma elu niiöelda kristlikke väärtusi järgides ning hoida ennast eemal igasugusest kurjast ja patust. Ma ei ole kunagi kedagi peksnud, ega tapnud… Ega kunagi vaadanud naisi, kes pole minu.
Kuni mu teele sattus IRG! Võib-olla… võib-olla ei lähe see siiski ehk arvesse, sest virtuaalreaalsus on… virtuaalne? Kuid mis vahet sellel inimmõistuse ja -hinge jaoks on? Ei tee ju mõistus pahatihti vahet reaalsusel ja unel ning käsitleb mõlemat üht moodi. Mõistuse jaoks on nii reaalsus kui uni kui simulatsioon üks. Seega, ma olen langenud. Ma TUNNEN, et ma olen langenud…”

———————
Listening: Anders Manga – Innocence End

Ma suutsin oma Artefakti wiki vastu taevast lasta :( Umbes pooleteise aasta jagu hoolikalt kirja pandud “taustainfot ja definitsioone” oma jutukese jaoks (et see või too peatükk, lause mõne teisega vastuollu ei läheks). Mnjaa… No mis iganes…

Ja Eesti Maruusja blogrolli kaudu sebin omale kohe mõned uued theme‘d.

Vanaks hakkan jääma. Minevikust mõtlen liiga palju ja nostalgitsen. Lapsepõlve võtmes. Vaatan enda last ja mõtlen, et kuidas ta oma olevikku näeb, kuuleb ja muud moodi tajub. Ja mis nendest aistingutest ja emotsioonidest talle meelde jääb ja mälestuseks kujuneb. Ning sealt edasi hakkan paraleele tõmbama iseendaga ja et mis mul lapsepõlvest meeles on… Igasuguseid pisikesi detaile, tähelepandamatuid pealtnäha, kuid Tegelikku Minevikku moodustavaid killukesi… Pisitillukesed tellised, millest on minu Isiksus laotud, nii vildakas kui see psühhoarhitektuuriline konstruktsioon ka on… Sõnaga “arhi-” seoses pean mainima, et üle mitme kuu tuli tahtmine Artefakti kirjutada. Kuna mõtted enam ei vaeva ega leia “lahendit” kinnisideede näol, siis pole olnud ka huvi või “põhjust” miskit kirjanduslikult kreatiivset teha. Kuigi sõna “äpardus” oleks siinkohal ilmselt kohasem kui sõna “looming”. Ja sõna “looming” toob mulle meelde loomingulise inimese Birk Rohelennu, kes olevat endale lõpuks ka SEELIKU ostnud. Mnjah… köh… vaat siis ;) Ja Rohelennuga seoses meenub see ajakiri (Anne&Stiil), kus ta seda kirjutas ja fakt, et seal on uus kolumnist Justin. Ääretult positiivne :D Poisi blogist jääbki mulle alati väheseks… Okei… onu… :P

Uudne programm nimega Eureqa formuleerib toorandmete baasil tellimise peale loodusseaduseid ning on internetis tasuta saadaval.

Kui programm tänavu aprillis esmakordselt tööle hakkas, söödeti sellele teavet topeltpendli kohta ning vaid mõne tunniga tuletas tarkvara saadud andmete alusel Newtoni teise seaduse ja inertsi jäävuse seaduse. Pole välistatud, et muude andmete alusel suudab programm tuletada seaduseid, mis on teadlastel seni kahe silma vahele jäänud, vahendab PhysOrg…

…Üks programmi probleeme on selle kalduvus pakkuda sobivaid võrrandeid, kuid selliste muutujatega, millest ei ole võimalik aru saada. Võrrandid küll töötavad ja pakuvad täpseid ennustusi, ning peavad seega olema tõesed, kuid mitte keegi ei suuda mõista, kuidas need funktsioneerivad…

"…Marcus noogutas, kuid tundis end siiski üsna kindlalt, sest P-tasand oli kõikide programmide jaoks püha ja puutumatu. Fakt oli see, et kui põhiprogrammid peaksid P-tasandit ründama, siis äärmusliku meetodina kustutataks kogu metaversum ja füüsiline juhe tõmmataks seinast. Deus Ex Machina oli tõesti ainus võimalus, kus programmidel oli lubatud käituda niiöelda ootamatult. Samas, Deus-projekt ise oli mõeldud tegema üllatusi. Õppima, arenema, tegema otsuseid… Jäi üle vaid loota, et ta on tõesti võimeline arenema. Õppima alalhoidlikkust, arendama endas ellujäämisinstinkte. Kartma füüsilisi inimesi, kes on enesekaitseks samuti valmis drastilisi ja fataalseid samme ette võtma. Kleerik krimpsutas nina, kui pähe tekkisid spekulatsioonid, mis juhtuks siis, kui Deus ja Dea, kes on esimese kill-switch, ühineksid ja Dea füüsilised android-kehad satuksid Deusi valdusesse. Maailm oli täis IRG programmide jaoks olematu turvalisusega arvutivõrke, kuhu ta oma tehisteadvuse üle saanuks kanda…"

Järgmise kümne aasta jooksul luuakse detailne ja toimiv kunstlik inimaju, rääkis projekti juhtiv teadlane Henry Markram, kes on juba ehitanud roti aju elemente.
Kunstniku aju loomisel kasutavad teadlased IBM-i superarvutit Blue Gene, mille 10 000-st protsessorist igaüks simuleerib ühe neuroni tööd.

…

Õppida liigutama arvutikursorit või robotkätt tühipalja mõtte jõul pole palju raskem kui teha endale selgeks tennisemäng või rattasõit, lubab vastne uurimus aju ja masinate omavahelistest suhetest.

Varasemates uurimustes on arvutiliidestele, mis mõtteid liigutusteks tõlgivad, antud iga päev uued ülesanded – mis on sama hea kui ärgata igal hommikul uue käega, mida tuleb ikka ja jälle uuesti kasutama õppida.

Uues katses õppisid pärdikud arvutikursorit mõtetega liigutama, kasutades ainult üht komplekti juhiseid ja ebatavaliselt väikest hulka ajurakke, mis toimetavad liigutuste sooritamise juhiseid edasi iga päev samal moel.

"Esmakordselt on demonstreeritud, et aju oskab konstrueerida liikumismälu kehatu seadme juhtimiseks moel, mis peegeldab seda, kuidas aju juhib füüsilist keha," ütles uurimust juhtinud Berkeley ülikooli arvuti- ja kognitiivteaduste abiprofessor Jose M. Carmena.