Kopsuvähk tapab niisiis kolme aastaga… oh jah, no mis parata eks. Kui lihtsamad optsioonid pole optsioonid…
/me köhib…
Tundub, et mu naise ja ta ämma vaheline antipaatia on vastastikune. Oh neid naisi, mitte ei mõista antud kontekstis, miks nad “jamavad”. St. ei taha mõista, ei viitsi… Ma rebisin oma ämma antipaatia maha nigu niuhti, läbi enese hirmu ületamise ja ülbelt tema pessa sammumisega. Eelkõige, kuna naine ilkus ja arvas, et ma nagunii ei julge. Nüüd on juba aastaid ja aastaid teada tõsiasi, et hoopis naisel endal on julgusest puudu, et oma ämmaga läbi saada. Vb kardab mingit verbaalselt rünnakut, rünnakut, millele ta ei suudaks vastata. Aga noh, mul ükskõik, torisevad, siis torisevad, pole minu asi, mind see ei tapa, et nemad omavahel läbi ei saa! Ja lapsel on ka ükskõik. Muu polegi oluline.
/me köhib… (ei, see pole seagripp, see on suitsuköha)
Marta ja A. ringichillimine tundus mind ärritavat. Pluss täna kustusin paariks tunniks ära ja nägin unes töökaaslast, Rannot ja Beavist (oli vist). Kõik ruudulistes kildi moodi asjades. Jubedalt ajas närvi :D Et lasevad niimoodi kogu asja mõtte alla :) Läbi populariseerimise. Igatahes ärgates oli aeg naisele tööle järgi minna ja mina otsustasin minut enne välja astumist end “ümber pakendada”. Sest agressiivne ülbe kaklemisvalmidus tuli peale. Sellises olekus mind teiste arvamus suurt ei loksi ja kui too juhtub negatiivne olema, siis läheb asi konfliktseks. Minu algatusel, nagu ikka. Igatahes… oli huvitav… nii tilluke, kui see hetk ka tegelikult oli. Koridor ja autoni jalutamine ja pärast vastupidi. :D
/me köhib veel nõksa.
ps. My Husband Betty on kohal, saab miskit lugeda üle pika aja :D
————————- Listening: Reliquary – lost in thought
Nojah, kui mitte midagi muud, siis uus kogemus juures… täisriietuses (v.a. plätad) duzzi alla astuda… niisama, sest tuli tuju… vähemalt autodokumendid taipasin taskust välja visata…
da grande idiota…
ps. meenub üks teine moment, kus ma ühel hetkel tööl mõtlesin, et koju jõuan, lõigun käe puruks… et tunda, mida tundis mu gf, kui ta nii tegi… viis tundi hiljem jõudsin koju, võtsin tossud jalast/tagi seljast, läksin duzzinurka ja lõikasin vasaku käe randme ribadeks… suht… niimoodi, nagu naised ikka lõikavad, et miljon keskmise tugevusega või nõrka lõiget, mitte mehelik sügav, nagu 10a. varem sai Ra’ ga tehtud… külm planeerimine, ei mingeid emotsioone… ja mitte keegi ei usu ;) Aga tunne oli loomulikult kõigest füüsiline, reverse engineering’ut emotsionaalses teemas juba nii lihtsalt ei tee… isegi kui valgel pinnal oleva voolava vere nägemine tekitab jätkuvalt ka dekaad hiljem vanu tuttavaid reaktsioone… punane valgel on iseenesest täitsa ilus… aga jah, see polnud sugugi impulssiivsus… nagu tänane "kõrvalekalle" :D Duzzinurgaga seoses hakkab üldse igasuguseid mälestusi tekkima vaikselt…
Ufff… Peale igat kodus karjumist on nii sitt olla, et… öäk! Samas mulle tõesti ei löö ette, et keegi oleks mulle miskit järjekordsest Ida-Viru tripist rääkinud. Ning katkine telefon on tõesti piisav põhjus, et mitte mulle helistada. Minu tigedus võib samas olla põhjustatud mu seniilsusest, vb tõesti räägiti midagi, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada. Ning helistada oleks saanud ju kellegi teise telefoniga… Oeh. Sellegipoolest on mul kalduvus mitte praktiseerida aeglast kõdunemist/mädanemist vaimses/hingelises sitas ja otsida lahendust (tnx to kargavkazz). Seega, kuna aktuaalne on piisav kogus "lahjendavaid tegureid" läksin tahatuppa tutipluti tegema, et A. ei peaks eriti sita tundega magama jääma. Mina ise, well… not important. Mu gf oli kunagi kellelegi kolmandale rääkinud, et see on üks mu väga oluline omadus, mis ta minu juures kõrgelt hindab. Et ükskõik kui pask päev on olnud, on väga-väga soojendav, et öösiti võtan ma ikkagi kaissu, kõigest hoolimata… njah…
Aga nüüd tagasi viimase õllepurgi ja ST Voyager´i kahe viimase episoodi juurde…
Jäi küll veidi hiljaks, aga sai lõpuks Dra`ga kata poole mindud ja jõmmile soovitud mohikaanlane pähe tehtud. Musta värvi muidugi :D Laps teab, mis laps tahab ja kui vanematel on konkreetne akt ükskõik (st. ei hakata silmakirjalikku ahhetamist ja ohhetamist praktiseerima), siis why not. Igatahes tundub poiss ise vägagi rahul olevat, eriti sellega, et poes praktiliselt kõik jõllitasid. Oh jah, vaesed kombekuse poolt aheldatud mõistused ;)
ps. Inimesed, kes vajavad distantsi, aga ei ole suutelised seda otse välja ütlema ning seega hakkavad "sotsiaalselt rabelema", enda ümber kaost ja hävingut looma, suhete ja läbisaamiste tasandil. Mida sellistega peale hakata? Mitte midagi, ma EI VIITSI tõmmelda. Mul on küll jumalast ükskõik, kuni mul on perekond ja Ra. Punkt! Ma hoian neid, kes minu vastu ei tegutse. Aga kui ise ennast ühel teisel või kolmandal põhjusel eemale tõugatakse, siis adios, minu mõistus on nii kokku pandud, et taga ei nuta. Ntx. Demoriel on sellist käitumist ilmutanud paaril-kolmel korral.
Karta on, et homme vaevab mu vaest peakest väike pohmakapoiss. Kui ma just extrakaua üleval ei kavatse olla.
ps. mind paneb ikka veel tõsiselt imestama, mis alkohol inimestega teeb, kuidas see mehi riiakateks kukekesteks muudab ja naisi labastab… KUIDAS küll inimesed sedavõrd kergelt kontrollist loobuvad?!!!
Seda et… fantastiline kergendus on loobuda uudistest. Või noh, vähemalt 50% ulatuses. St kõigest, mis puudutab poliitikat, poliitikuid, seadust, ametnikke, riigivalitsemist, riikidevahelisi suhteid… aga ka sõdu ja katastroofe… Nagu üleküllastumus on tekkinud, aga see jõudis kohale alles nüüd, kui “kogemata” paar päeva uudiseid ei jälginud. Ja Orkutist on kah kergendus loobuda, pole seal kuu aega sisse loginud. A. küll nõudis, et tema nime alt korra sees käiksin ja siis sain ka negatiivse emotsiooni osaliseks, sest pildid, mida tema mulle näidata tahab, on ALATI ilust kaugel… Rõvedad näod, suured persed, sitt näonahk… jne jne. Nagu kiusupärast sunnib peale. (Tegelikult on see selline psühholoogiline kiiks, mida paljud teevad. Haipida iseennast, aga kavalalt teisi maha tehes.;) Aga jah… liigsest infovoost loobumine tuleb ainult kasuks. Nüüd tuleks hoopis teisest otsast läheneda ja vabanenud “aegruumi” mu peas täita meeldiva paberkirjandusega. Tuleks… :D
ps. Starfleet Command on ikka liiga primaarne ja segane mäng! Tõsiselt liiga palju nuppe peab peas olema, et nii algeliselt ja kahedimensiooniliselt valmistatud pseudo3D keskkonnas kosmoselahinguid pidada.
Ja Splinter Cell: Double Agent´iga astusin küll ämbrisse. Installikas ütles, et arvuti vastab nõuetele, aga… see pidi olema UbiSofti kõige kalasem mäng läbi aegade. Ja nii ka on, mitte miski peale Launcher.exe ei läinud käima. Protsess küll aktiveerus, kuid ilma igasuguse visuaalse pooleta. Suht nõme. Aga vähemalt oli see sigaodav, et erilist rahalist kahju nagu polegi…
Ei, ma ei arva Savisaarest mitte midagi head. Jätkuvalt. Alates tema käitumisest aprillimässu ajal [ http://data.saadanas.org/SSA%20savisaar.jpg] kuni igast jurani praegusel ajahetkel. Tallinna kodanikuna on mulle jäänud lihtsalt mulje, et Savisaar on mees, kes suudab une pealt kedagi süüdistada. Ükskõik keda, ükskõik milles. Sest kogu tema eksistents on üles ehitatud kellegi teise süüdistamisele. Personaalselt arvan, et seekordne valitsusaeg linnapeana on tal veidi kiiva kiskunud. Et eelmine kord lõi ka enne teda kogutud rahad laiaks ja jättis järgmistele vaid rahalise vaakumi. Suure vaevaga pandi raha jälle kasvama ja siis oli Savisaar jälle platsis ja “tõestas” oma valijatele, et tema on mees, kes valijatest hoolib. Aga nüüd… Nüüd on ta liiga kauaks pukki jäänud, rahad on laiali jagatud, aga Keskerakonnast ei ole valitsejat, kes suudab raha kasvama panna. Seega ongi asi otsaga perses… imo. Ja hakatakse kokku hoidma. Pimeda linnaga näiteks…
Samas, pean tunnistama, et pime linn meeldib mulle. Vaatad aknast välja vasakule, paremale, pimedus… isegi see debiilne tänavalatern ei paista enam öösel silma. Ja tegelikult on ikka liiga valge, reklaame on liiga palju! Ma olen pimedusega harjunud, kannan enamasti vaid musta värvi riideid ja liigun pigem varjudes, kui keset teed. Ma näen teisi ennem, kui nemad näevad mind. No problem. Ja need ristmike kollased foorid, need on jätkuvalt lausa hüpnotiseerivad ja romantilised ;)
Oh jah… liiga palju inimesi, kes laekuvad siia Sandra Nurmsalu otsinguga :) Aga pettumus, lugeda pole miskit. Tsikk muutus äkki populaarseks. Hoolimata sellest, et meedia (raadiod ja ka ajalehed natuke) tundusid meeleheitlikult hoopis Laurat haipivat. Nonäed, elu on kummaline, mõnede jaoks. Minul oli küll sümboolne pöial sümboolses pihus hoopis SN & US suunas… Lucky me, i know what is good. Kuigi teine tsikk on playlistis sama olulisel kohal. Q pidi ka ikka torkama, et mul on hea muusikamaitse, aga ses osas on veidi kahtlane tunne. Sest fakt on see, et muusikamaitse on übersubjektiivne asi ja sellest lähtuvalt saab tema väite peale vaid kosta, et ju meil on siis MÕNES OSAS kattuvad arusaamad. Aga see on ka kõik, mõne teise jaoks kuulan kõntsa, see on ka fakt (ehkki tõestamata).
Muusikaga seoses – Apoptygma Berzerk (olen vist peale mitmeaastast kuulamist lõpuks õige nimekuju ka suutnud meelde jätta:) oli täitsa nummi. Isegi kui nad olid sellised jupatsid, isegi kui laulja oli kriips liiga paks. Aga sündionu oli kjut… omamoodi. Isegi kui tal olid kõige lühemad juuksed (vist?) ja isegi kui ta oli kõige vanem. :D Mortiisi omad olid kah jupatsid!!! No ma ei mõista, kust oli mul tekkinud arusaam, et Mortiis on pikk ja peenike… :D Ja paks oli ta kaa. :/ Ja loopis rahvast veega pidevalt, nii et A. kiskus mu saali keskelt peagi seina äärde. Hea mõte, eriti kuna mingi märg lärakas otse otsaette tabas :D
Mainisin krissule kogemata, et näe mu ex GF kõnnib seal. Ja tulemuseks oli mitu hämmastunud pilku ja… terve ülejäänud aja tsillis ta Jannega ringi. Käivad ühes koolis, magistriõppes vm… Njah, targad tüdrukud siis :D Õppimine on tore… only not 4 me. I hate the system ;)
ps. saavutus, mu pisitilluke õeraasuke on omal algatusel hakanud teatud tüüpi muusikat kuulama, a la Paramore, ma isegi ei teadnud sellist bändi ennem;) :
ps. vahel mulle täitsa meeldib, et Eesti Maruusja on olemas…
