Kõigepealt: buss… Aga sellest olen ma juba jahunud küll ja küll. Oksendamiseni :) Bussis on võimatu magada, isegi kui see loksumine võtab 30 tundi ja terve see aeg pole füüsiliselt eriti võimalik üleval passida, vähemalt ühe koha peal istudes ja internetita küll mitte…

Meie endi poolt planeeritud hostel (ACE) oli lahe. Ehkki esimeses korteris esimesel ööl polnud peale voodite ja vaid saksa kanaleid näitava teleka emmigi, oli siiski ülimõnna pikali visata ja end pikaks-pikaks sirutada. Ja pea patja pista ja tekk peale tõmmata. Nii igapäevased ja tavalised asjad, aga oi kui mõnus… Teine korter teises majas kvartali jagu eemal oli suisa lust. Täpselt selline, milline üks dirt-cheap aga viisakas noorte pesa välja näeb minu nägemuses. Igast kama täis, mugav, õdus… kriipilt ida-euroopaliku sisehoovi pool asuva sissepääsuga. Astud rõdule, lükkad pläru ette ja jääd ootama. Kulub nii umbes sekundit kolmkümmend, liikumisanduritega valgustid lülituvad välja ning saabub pimedus, milles ainult suitsu hõõguv ots pilgule tuge pakub.

Brno poole pealt lootsime, et Nicola on kõik ära korraldanud, aga võta näpust. Ma ei suuda mõista, miks ma ikka välismaalastest ülivõrdes arvan. Et kõik on effektiivne ja toimiv. Aga ei ole :D Mingi korterikaaslane oli äraminemisega pidurdanud ja nii ei olnud meil põmst esimesel ööl kuskil olla. Tiksusime Olga netibaaris ja ma tundsin iga keharakuga, et vaikne pinge hakkas õhku siginema. Pold raske arvata miks, kümneid kordi näinud selliseid olukordi, kus inimesed peavad ootamatult kaela langenud ja edasilükkamisvõimaluseta probleeme lahendama. Niisiis ütlesin, et las “nad” suhtlevad veidi ja astusin joonelt uksest välja (family sabas). Tulemuseks oli veidi ootamatu hosteli-variant. Selline, kähku-kiiresti otsitud lahendus. Seal oli kahene voodi, nii et pidime Smaugi Nicolaga kaasa andma ööseks :/ Et odavamalt saaks ja värki. Voodi, laud, kapp. Ja aken, mida sai pärani kiskuda, et siis aknalaual jalgu kõlgutades õhtupimeduses kidraga jauravaid kohalikke kuulata. Nojah…

Sealt edasi sai Brno “lasnamäele” Nicola üürikorterisse, mida ta veel kahe IBM’i töötajaga jagas. Igaühel oma tuba. Jälle pettumus, sest see oli sama kuiv ja tühi ja emotsioonitu, nagu eelnevalt kohatud hostelitoad. Voodi, kapp, paar tooli. Wtf?! Ma täidaks “oma ruumi” isegi siis mingite vidinatega täis, kui tean, et seal elamist vaid mõneks kuuks. Ma ei mõista, kuidas nad suudavad isegi ilma raadiota eksisteerida, muust keerulisemast rääkimata. Käivad vist korteris üksnes magamas. See tüüp, kelle toa me saime, polnud madratsilt isegi kilet ümbert kiskunud ja nii see siis krõbises meil kaks ööd külje all :/ Ning külm oli ka, hommikul ärkasime, oli nina jääs. Chill sõna kõige otsesemas mõttes :D

Ning peale kõiki neid vintsutusi saime siis viimaseks ööks Prahas selle mõnna “tudengipesa”. Clara veel muretses, et kui me seda ei taha, siis ta püüab meile meie vana toa sebida ja sealsed elanikud ümber paigutada. Sigatore, et me riskisime (võimalusega midagi hullemat saada) :) Clara ise oli ka tore, tavaline, aga tore… Heh.

Shimpa rebib konnaga “kildu”. Nicola leid:

offtopic: Ühtlasi kutsus Nestor valitsusliidu poliitikuid üles suhtuma töö kaotanud inimestesse lugupidavalt. „Rahandusminister leidis hiljuti, et suur osa töötutest on raske kontingent. Ligi, töötud on inimesed, mitte kontingent! Kõik algab suhtumisest,“ sõnas Nestor.

:)

—————-
Now playing: Tankard – Slipping From Reality ((onAir Botschafter)) (Dark-Section-Radio Gothic Darkwave EBM Metal)
via FoxyTunes

“Brr!” ütles Noor Indiaanlane ja sulges vaikselt väljastpoolt Valguse Maailma kuldse ukse. Kell on kolm öösel ja ma olen jätkuvalt üleval, milline nauding. Terve nädal pole suutnud ega saanud end vabalt tunda, kogu aeg mingi konstantne magamatus ja lähituleviku (homse päeva) kohustused mõtteid ruineerimas. Nüüd vedelen, üritan end edutult Ubuntu ja notebook’i vahendajaks sobitada ning puhun lae alla suitsurõngaid. Tämet, väljas on nii külm juba, et aknaid ei kannata lahti hoida ja kõik see toss jääb tuppa ringlema. Puhur on ka kolm tundi sees olnud ja alles nüüd hakkab vaikselt soojaks minema.

“Brr!” ütles Tiu-Tiu ja võdistas õlgu, mõeldes inimestest, kes polnud FashionTV’st kuulnudki. Esimene mulje Prahast oli negatiivne. KÕIK inimesed (st. üle poolte:) jõllitasid meid nagu tulnukaid teispoolsusest. Või midagi. Läksid mööda ja põrnitsesid A. jalgu (varbavaheplätad, jalakett ja punaseks lakitud küüned). Pikalt ja põhjalikult, isegi järgi vaadates. Järgmisel päeval otsustas A. ketsidele üle minna, kuid jõllitamine ei lakanud. Nüüd vaadati kogu pilti, alates jalgadest. Ja mitte vaid teda, vaid meid kõiki. Ei tea, mis neil tsehhidel viga oli/on. Et meil nagu sobisid riideesemed omavahel? Sest neil oli mingil müstilisel põhjusel enamasti vähemalt üks detail täiesti VALE ja ülejäänud komplektiga MITTESOBIV. Nad vist tõesti ei tea, mis on FashionTV :D Peale viiendat päeva ajas see pidev jõllitamine juba ikka täitsa kurjaks ja me ilkusime ja irvitasime nende üle juba üsna valjult (eesti keeles küll). Piisaks täiesti paarist sekundist, et inimese välimus meelde jätta, aga need oinad vahtisid täiesti avalikult sulle pool minutit otsa ja järgi.

Monica ja Dominic’iga (gay-friendly?)baaris istudes ja juttu puhudes selgus ka, et mu seisukoht gootide ja üldse metal inimeste puudumise suhtes tänaval ja ühiskonnas ei olegi laest võetud või pastakast välja imetud. Oh seda üllatust eks. Asi kiskus kergeks konfliktiks juba selle tsehhitariga, sest tundus, et ta on vägagi valmis tsehhide stiilitust kaitsma. Ainult et mul pold mingit huvi kakelda inimesega, keda ma alles teist korda nägin. Ometigi selgus vihje vihje haaval, et mitte meie ei ole pimedad, vaid et riietumisstiil ongi sealmail nii fucked up ja lahedaid inimesi lihtsalt pole. Kuigi mul igati põhjust arvata, et küll nad kusagil ikka peidus on. Kõlas ka selline lause, et inimesed ei taha, et neid nende välimuse põhjal paika pannakse. Hmz. Mis mis? Jälle see lollakas väide, et Olen kes tahan! või Näen välja milline tahan! või Keegi ei pea teadma, kuhu ma kuulun!? Seda siis selles kontekstis kus inimese sisu ei vasta tema välimusele. Mulle meenuvad siinkohal kunagised jobud Tartu karvased, kes igasugu dresside ja punkidega koos täiesti suvalt lava ees ringi kekslesid, hoolimata vähimatki, mis muss lavalt parasjagu tuleb :/

Mnjah. Ma siiski arvan, et asi on pigem tahtes või selle puudumises. Kui ma tahan, et mu sisu ja välimus oleksid teineteisega kooskõlas, siis on see mu tahe ja tekitab positiivseid emotsioone. Miks ma peaks hakkama riietust valima, lähtudes kellestki teisest? Mingil määral annab ju igas olukorras välja näha nii, et endal on hea olla. Et skater ei näeks välja nagu punk ja headbanger nagu diskomimm. Mitte et nad ei võiks nii välja näha, aga stiilipuhtus siiski ruulib, ei ole vaja mingit meelevaldset ja jonnakat kaost ja sigrimigri tekitada eks. See lihtsalt on hale :D Stiilitus ei ole siiski stiil.

Ja oi nad olid enamuses koledad. Tüsenevad, kehakujuga mittesobivaid riideid kandvad. Miks küll peaks ülekaaluline tibi omale madalaid puusateksaseid jalga pressima??? Nii, et persevahe paistab ja sangad ripuvad üle ääre! Ja sellist vaatepilti ikka kohtas, üks selline persevahe tuuritas bussis suisa Dra nina ees vahepeal :] Esimesel päeval oli tunne, et KÕIK on paksud, järgmistel päevadel trehvasime ka “normaalseid”, isegi mõni peenike hakkas silma. Ma suutsin nädala peale kokku lugeda neli tsikki, kes nägid nii välja, et neid vaadata oli nauding. Esteetiline nauding suisa, selles kontekstis, sellel maal. Ning paaril korral selgus, et meie tähelepanu äratanud tegelased ei olnudki kohalikud, vaid välismaalased. Kohalikud peaks burkasid kandma, nagu üks mehe kiiva pilgu all jalutav naine Nicola maja lähedal :)

Ime siis, et ma peale mitut päeva hoolikaid tähelepanekuid tsehhitariga veidi nugadele kippusin minema, kuna ta väitis, et neil on õigus “igavad välja näha”. :D Õigus õiguseks, aga see tunnistas et mu tähelepanekud on siiski tõesed. Dominic kippus ka tibiga kusjuures vaidlema, aga tema teemajuurikaks polnud mitte riided vaid muusika (kontsertid ja klubid täpsemalt). Neid lihtsalt EI OLE. Brno’s vähemalt (see on üks neljast PÄRISlinnast Tsehhis). Ei tundu olevat “õigeid inimesi”, ega “õigeid klubisid”. Erinevalt gootilembesest Itaaliast näiteks… Sest tsehhidel on suva… :/ Ja erandid ei muuda üldist pilti… Brno on ikkagi suhtkoht sigasuur linn ja vana linn. Ja seal oli ÜKS gooti pood :D Ja selle müüjatips ei teadnud ühtegi teist gooti poodi meile öelda :D Lähimaks pakkus ta nelja sõidutunni kaugusel olevat Prahat. Hahahaa.

Teiseks miinuseks inimeste välimuse kõrval (ja ma mõtlen üldist välimust, mitte goth/metal värki) oli keel. Meenutas kergelt imperialistlikku suhtumist, et võõrkeeli pole vaja osata. Poemüüjad tundusid hoolimatud, mõni isegi tige, et teda tüüdatakse. Inimesed tundusid üldse hirmtõsised, kahtlevad, mossis. Ja eestlane pidi olema külm ja tundetu :D Me tundusime ainsad, kes niisama tänaval jalutades “helgemaid emotsioone” praktiseerisid. Muig. Okei, mingid poe-pilusilmad välja arvates, sest nood vadistasid ja seletasid nii, et kõrv suisa puhkas. “Tere” ja “Head aega” käis muidugi ette ja taha, aga seda öeldi kuidagi väga tuimalt ja ilmetult. Vastuolu. Rootsi/Stockholm on selle kõrval mu jaoks lausa tõeline paradiis :) Olga netikohvikus suvatses üks baaridaam suisa ignoranti mängida. Lollakas. Kolm korda küsisin ta’lt õlut, tema ainult kehitab õlgu et ei saa aru. Kui A. talle pivo ütles, siis tal ei jäänud enam küll muud üle kui “mõista”. Pärast selgus (Nicola jutu käigus), et tollel tsikil pole inglise keelega mingeid probleeme ja ta teab küll, mis Beer. tähendab. Sellegipoolest oli tal vaja alustuseks tüütutele välismaalastele end idioodina esitleda. Mitte ei mõista. Ja sarnane lugu oli enamustes kohtades, vaid mõnel korral suudeti meie ingliskeelse jutuga vabalt kaasa tulla, enamasti väljendas müüja nägu vaid suurt küsimärki (või terve trobikond väikeseid küsimärke). Seda isegi Prahas endas. Ja jällegi, oli ka üllatavalt häid kogemusi. Näiteks tehnikapoe meesmüüja, kellelt mp4 pleieri sain ja meie hosteli tsikk, kes oskas, suutis ja tahtis meiega täiesti vabalt rääkida. Clara good girl!

Ja mustad. Brr… Mustad sakivad! Neid oli liiga palju. Ja nad jõllitasid! Mingid tõmmunahalisemad (itaalia?:) tegid grupis pilte ja siis kui möödusime, hakkas üks mulle eriülbelt otsavaatama. Ma siis võtsin kätte ja jõllitasin teda vastu. Siis kui tema poole astusin, siis kui temast poole meetri kaugusel möödusin ja veel paar meetrit takkajärgi :D Ja tema seisis oma kambas ja tundus täiesti hämmingus (a la et läheb löömaks?). hahahaa. A ma lihtsalt muigasin lõpuks ja keerasin talle selja. Aga jah, musti oli palju- musti kui neegreid, musti kui mustlaseid, musti kui kaukaaslasi, musti kui räpaseid (kerjuseid). Kusjuures mustlased tundusid hoiakult agressiivsemad kui neegrid, a la jõllitasid ülbelt ja justkui eeldasid, et sa pilgu maha lööd. Höhö, dream on.

Okei, palju negatiivset (tegelt küll vaid paar kolm võtmesõna), aga oli ka hääd. Toit oli SUPER! Isegi kui me Albertist midagi “suvalist” tahtsime võtta, siis see oli ka nii hea, et viis keele alla. Õlu oli hea, pizza oli hea, praed ja pannkoogid ka. Nämm, täiega! Vb see ongi põhjus, miks paljud “vormist väljas” on, et ei suuda nii heale söögipoolisele ei öelda. Ma ka muudkui õgiks :D Ja kõige odavam õlu maksab veidi üle kolme krooni? WTF?! Brno loomaaed oli ka super! Suur ja keeruline (arhitektuuriga nähakse vaeva, linn maksab). Ja hosteli teise päeva korter oli super. Esimeses polnud suurt midagi (meenutas Nicola kolme peale üüritud elamist, kus igas toas oli vaid voodi, kapp ja paar tooli), kuid teine oli sigrimigri, seinad igast pilte ja kama täis, telekas, makk, kohvikeetjad, diivanid, lauad jne jne. Chill. Seal võiks talveajal, kui hinnad all, suisa mitu nädalat elada. Majade hoovipoolsed küljed on muidugi omaette ooper :D Tsehhe vist tõepoolest ei huvita, kuidas asjad välja näevad, kõik “tagumine pool” kõduneb ja laguneb… Samas, omamoodi lahe. Istud ülikitsa ja kõrge laguneva hoovi kohal rõdul ja puhud suitsu tähistaeva alla…

offtopic: nägin unes, et magasin haual. Ja veel valel haual, sest A. oli vale koha mulle kätte näidanud. Ja vanaisa hauakivi nägin. See oli suur ja pikali ja meenutas veneaegset ajalehte. Sinna oli graveeritud mingi ajalehe lehekülg artikliga, millel oli vanaisa nooruspõlve foto, pealkirja ei mäleta, aga selle mõte oli a la “Sotsialistliku töö kangelasele!” Irw. Ajuvaba…

Tomb

To dream of seeing tombs, denotes sadness and disappointments in business. Dilapidated tombs omens death or desperate illness. To dream of seeing your own tomb, portends your individual sickness or disappointments. To read the inscription on tombs, foretells unpleasant duties.

—————-
Now playing: Christ Vs Warhol – Cross Of Lorraine (Radio Dark Dimensions: ..::the other dimension of music::..)
via FoxyTunes

Ma ei tea miks ma küll arvasin, et Ecolines on Eesti firma, aga veendumus, et see pole võimalik, tuli üsna ruttu. Hetkel kui punapäine reisisaatja turtsuvat ja virilat hoiakut ilmutas ja kogu aeg vaid vene keeles rääkis. Jälgisin teda mingi aeg ja otsustasin, et see ei saa olla Eesti firma :D “Meie omad” (vähemalt rahvusvahelistes vedudes, kus ei ole Keskerakonna “saatjaid”) vähemalt naeratavad ja näitavad oma võõrkeelelisi oskuseid, too nohises ja kamandas üksnes vene keeles, endal vanust ehk 25 maksimaalselt. Ok, see selleks, aga see pagana buss lasi veel läbi ka, niipea kui gaasi vajutati, hakkas vist katusel uputama ja see vesi rsk tilkus just sealt alla, kuhu ma olin otsustanud istuda :] Wonderful.

Peale ümberistumist Riias läks asi muidugi paremaks, sest järgmine tsikk oli igas mõttes viisakam, asjalikum ja laiema “keelevalikuga”, rääkides nii läti, vene, kui inglise keeles. Siblis ringi ja uuris, kellel mida vaja ja kus midagi saaks korrastada. Tubli. Buss ise seekord ei lekkinud, kuid kitsas oli seal ikkagi, peale 22 tundi loksumist olid jalad täiesti läbi, sest magada sai vaid erivärdjates asendites, koivad vastu üht või teist teravat nurka. Mul üldiselt sinikaid kergelt ei teki, aga seekord ei läinud õnneks :/

Kahju, et pikamaabussides kupeesid ei ole, me oleks küll ühe sellise võtnud, sai hostelis korter private facilities‘idega sebitud, oleks bussis kah midagi kallimat valinud. Kui vaid oleks pakutud :D Sellega seoses, kui Brno’st hakkasime tagasi tulema, kõik plaanid tehtud, pilet ostetud, perroonil pool tundi oodatud ja rong ette sõitmas… tegi neiu sellise lükke, et vaatas ette sõitnud rongi ja ütles “Ma ei taha seda!” Nagu wtf?! Irw. Oi neid emotioone, mis mul mikrosekundiga kohe punasesse lõid. Me oleme rongi astumas ja tema keerab otsa ringi, et see rong ei sobi. Et seal ei ole kupeesid ja paistis olevat hullult sakslasi (mingi Hamburgi reis vist). Pärast muidugi selgus, et ka nii on võimalik, aga sel hetkel ma seda ei teadnud. Nimelt oli piletimüüja maininud, et sama piletiga saab suva rongi valida ostmise päeval. Seal üldse palju sellist värki, et pileti hind on vastavalt sellele, kui pika aja jooksul ja kui mitmes tsoonis sa liikuda tahad. Igatahes, kõmpisime mingile suvale pargipingile salatit näksima ja ootasime tunnikese, kuni järgmine rong ette sõitis. Kupeedega… :D Eks ta ole, Praha ja Brno vahele jagub peaaegu neli tundi loksumist ning kupee on muidugi parem variant. Ehkki ka see läks tagasiteel täis.

• Üks tramm oli barbie-roosa ja teine üleni must :)

Ja ma ei suuda siiamaani mõista, miks sinnasõidule kulus 26h, aga tagasi saime 30 tunniga :/ Pizdaa! Aga tunne kui kuuevarbaliste keel siltidel eesti keelega asendus, oli see-eest ülihea ja kompenseeris need lisatunnid… Hetkel kui buss üle Eesti piiri sõitis, tekkis emotsioon, et ma saan jälle maailmast ja elukorraldusest aru :D

• Smaugi klassis läks ühe poisi perekond lõhki ja ta läks teise kooli sellega seoses. Üks jubin vähem, laste arv limiidis tagasi ja klõmm, löödi kaks klassi kokku :/ Ennem oli hea mugav 13 või midagi, nüüd on 24. Aga ehk uus ja karmim klassijuhataja suudab siiski kõiki vaos hoida…

—————-
Now playing: The Sins of Thy Beloved – The mournful euphony
via FoxyTunes

Küsimus lugejatele: kuidas saavutada REAALNE ja MAKSIMAALNE VÕIMALIK sõltumatus riigist ja raha/makse puudutavast seadusandlusest (kaldumata seejuures liigsesse ulmesse;)?

Minna metsa elama? Saarekesele? Panna püsti oma päikesepaneelid/tuulegeneraator ja SAT-TV (makstes küll ostudega makse, aga vähemalt ühekordseid)?

Et kui ei taha kohustusi, pole ka riigil minu ees kohustusi? Õige. Kuid küsimus oleks, millest tekib inimestel riigi ja valitsejate suhtes selline trots, äkki analüüsiks veidi seda (kaasates valitsusväliseid sõltumatuid eksperte!)? Miks peab inimene esimese “usuhüppe” tegema? Paluks sellist üheselt ja selgelt mõistetavat algatust riigi enese poolt. Riik andku (või tagagu nii, et inimene seda reaalselt tunnetab) miskit ja siis inimene annab vastu (mingi maksu või kohustuse näol)…

RIIK EI EKSISTEERI SELLEKS, ET EKSISTEERIDA!!!

Vahel lihtsalt tahaks igasugustele lubajatele pumppüssi hammastesse lüüa ja kuklasse suure augu tekitada. Mis värk sellega on, et poliitikud ja ametnikud muudkui lubavad ja siis kui selgub et lubadused on katteta, siis vaikivad, hiilivad kivi alla peitu, olles eelnevalt muidugi ilge sita kokku keeranud?!!! Sunniviisiline vastutus tuleks seadusega paika panna. Punkt.! Oi kuidas valitsused siis langeksid :D

ÕL

Eile hommikul vist paukus ja sadas vihma. Ma magasin muidugi (füüsiliselt) selle maha. Aga ühe kõmaka peale paariks sekundiks üles võpatada oli “kasulik”, kuivõrd uuesti magama jäädes sattusin otse übertormi keskele… Unenäos siis. Täitsa nunnu oli. Vahtida kusagil Mustamäe kandis taevast ja seda, kuidas “vesipüksid” vormuvad ja kuidas üks selline keeris otse üle polikliiniku juures asuvate valgete tornmajade läks… Mmmm… Päris tormi magan alati maha tüüpiliselt, aga vähemalt sain seekord kompensatsiooni. Rax ütles, et olid Väintsiga Äntu järvede kandis (seal kus MVO suvekad kunagi toimusid) otse tormi keskele jäänud ja et nüüd olevat sealkandis paras ports puid kuskil kolme meetri kõrguselt naks pooleks murdunud… Eks ta ole… Soojendage veel elukeskkonda oma kasvuhoonegaasidega :)

ps. inimesed räägivad… juhiomadusi on vähestel… üle oma varju on raske hüpata, oma liistudele teiste omasid juurde krabades… tekivad pinged… hea administraator ei pruugi olla hea poliitik… heast kantslerist ei saa ilmtingimata ministrit…

pps. vahel on raske taluda, kui põmst otse persse saadetakse? eks ta ole… hard to deal with ppl, without a privilege to shoot ‘em… :D

—————-
Now playing: Anstatt – NatioN
via FoxyTunes

irw, Irw, IRW…!!!

“The Mayor of Iceland’s capital, Jon Gnarr, appeared Thursday in drag to mark the opening of the city’s gay pride festival.

Appearing on stage in a floral print dress, large blond wig and heavy eyeliner, the mayor of Reykjavikb, who was a popular comedian before his election to office, told the audience he was the mayor’s replacement…”

Kommentaarid muidugi on Eesti poolt kahesuunalised. Ühed kiruvad pedesid ja “pedesid”, teised lõõbivad, et “miks meie linnapea ei…”. Öäk. Paksud, koledad, karvased ja igasugusest naiselikkuse algest vabad isased hoidku end sellistest asjadest eemal! Vastasel juhul on tegu vaid “legaalse killurebimisega”, kus ühiskond püüdlikult kaasa irvitab a la “Ah, poisid teevad pulli.” Sittuge v…!

“A Long Island man fatally beat a 17-month-old infant he was babysitting because the child was acting like a girl, and not like a boy. “The suspect has been identified as Pedro Jones, 20, of South Hampton. He has been charged with first-degree manslaughter after allegedly hitting the boy ‘several times throughout his body with close fists’ and grabbed him by the neck, according to the felony complaint filed by police. Authorities say Jones also told them, ‘I was trying to make him act like a boy instead of a little girl. I never struck that kid that hard before.’ The infant, Roy A. Jones, was reportedly found in cardiac arrest and was rushed to Southampton Hospital where he died around 8:30 p.m.”"

Novot siis… selline ongi elu “piirimaailmas”, kus sugude erinevus ei ole karmilt paigas ja inimesed teevad ja käituvad, kuidas ise õigeks peavad. Tuleb mõni “tõeline isane” või miks mitte ka “tõeline emane” ja hakkab asju “paika panema vastavalt sellele, kuidas on õige“. Mind üllatab, et igasugused vähemused on nii nõrgad ja tagasihoidlikud ja vb koguni arad. Kõige agressiivsemalt ongi vist peded käitunud oma õiguste eest võitlemisel… Ja vaadake, oh seda üllatust, selle ralli esikoht kuulubki kindlalt neile… :/Aga see on karm, et sellised tapmised EI OLE haruldus, “kindlameelsed” (loe: hapra ja labiilse psüühikaga mehed) tegelased tunnevad end ühel hetkel ohustatuna “sugudevahelise erinevuse hägustamisest” ning alateadlikult paanikasse sattudes, käituvad agressiivselt ja mõrvarlikult.

In February 2008, Lawrence King, an eighth-grader from Oxnard, Calif., who occasionally wore high-heeled boots and makeup, was shot to death in class by another student.

Ja seejuures on nende karistused pahatihti KERGEMAD, kui tavaliselt mõrva puhul, kus on loogika???

What are the overt and covert goals of school dress codes? Are these dress codes developed to ensure that students meet norms of professionalism, or do these serve as tools for schools to enforce heteronormativity and stigmatize transgenderism? Are schools citing safety concerns, warning parents about how to protect youth from harm, or do these intend to distract us from the ways in which dress codes serve to reinforce heterosexist norms? How well can we predict the unintended consequences of dress codes – both the more ‘traditional’ and more ‘progressive’ policies?

Adina Nack
Associate Professor of Sociology at California Lutheran University

ps. Huvitav küll miks, aga viimase poole aastaga on otsingud a la “meesteseelik” muutunud massiliseks ;)

—————-
Now playing: Callisto – The Great Divorce
via FoxyTunes

Nuke all the fucking countries, where the freedom (of speech) is a crime!
All of them, without mercy!

MM arvab rohkemal või vähemal määral sama… enam-vähem… Et kas mul on õigus “nõuda” sedavõrd ekstreemset lähenemist? Et igal kultuuril omad arusaamad? Well, näiteks, kas kellelgi on kultuurist lähtuvaid “õiguseid” piinata ja tappa lapsi? Kes astub julge enesekindla sammu ette ja ütleb otse ja avalikult, et jah “kui religioon/kultuur/ühiskond lubab, siis võib lapsi piinata ja tappa”? See on lihtsalt äärmuslik näide… Ja, tänapäevase mentaliteedi hoolimatuse aspekti meelde tuletades, need, kel endal lapsi pole, kes ise veel otsapidi lapsed, need kuulutaks (trotsist ja “ärapanemisvalmidusest”?) ja ütleks JAH. Sest lapsed on julmad :)

ps. ja Nuke’em ei saagi olla midagi muud, kui emotsionaalne retoorika, sest isegi kui vaid üks tuumapomm kuhugi maha poetada, tekitab see kahju ka paljudele teistele. Mõelgem kasvõi Tsernobõli radiokatiivsetest pilvedest… Tuumanupu suhtes saavad trigger-happy olla vaid riigid a la Põhja-Korea ja isegi seal on omad “pragmaatilised piirangud”…

—————-
Now playing: Apoptygma Berzerk – Something I Should Know
via FoxyTunes