VOX DEI

Kõigepealt: buss… Aga sellest olen ma juba jahunud küll ja küll. Oksendamiseni :) Bussis on võimatu magada, isegi kui see loksumine võtab 30 tundi ja terve see aeg pole füüsiliselt eriti võimalik üleval passida, vähemalt ühe koha peal istudes ja internetita küll mitte…

Meie endi poolt planeeritud hostel (ACE) oli lahe. Ehkki esimeses korteris esimesel ööl polnud peale voodite ja vaid saksa kanaleid näitava teleka emmigi, oli siiski ülimõnna pikali visata ja end pikaks-pikaks sirutada. Ja pea patja pista ja tekk peale tõmmata. Nii igapäevased ja tavalised asjad, aga oi kui mõnus… Teine korter teises majas kvartali jagu eemal oli suisa lust. Täpselt selline, milline üks dirt-cheap aga viisakas noorte pesa välja näeb minu nägemuses. Igast kama täis, mugav, õdus… kriipilt ida-euroopaliku sisehoovi pool asuva sissepääsuga. Astud rõdule, lükkad pläru ette ja jääd ootama. Kulub nii umbes sekundit kolmkümmend, liikumisanduritega valgustid lülituvad välja ning saabub pimedus, milles ainult suitsu hõõguv ots pilgule tuge pakub.

Brno poole pealt lootsime, et Nicola on kõik ära korraldanud, aga võta näpust. Ma ei suuda mõista, miks ma ikka välismaalastest ülivõrdes arvan. Et kõik on effektiivne ja toimiv. Aga ei ole :D Mingi korterikaaslane oli äraminemisega pidurdanud ja nii ei olnud meil põmst esimesel ööl kuskil olla. Tiksusime Olga netibaaris ja ma tundsin iga keharakuga, et vaikne pinge hakkas õhku siginema. Pold raske arvata miks, kümneid kordi näinud selliseid olukordi, kus inimesed peavad ootamatult kaela langenud ja edasilükkamisvõimaluseta probleeme lahendama. Niisiis ütlesin, et las “nad” suhtlevad veidi ja astusin joonelt uksest välja (family sabas). Tulemuseks oli veidi ootamatu hosteli-variant. Selline, kähku-kiiresti otsitud lahendus. Seal oli kahene voodi, nii et pidime Smaugi Nicolaga kaasa andma ööseks :/ Et odavamalt saaks ja värki. Voodi, laud, kapp. Ja aken, mida sai pärani kiskuda, et siis aknalaual jalgu kõlgutades õhtupimeduses kidraga jauravaid kohalikke kuulata. Nojah…

Sealt edasi sai Brno “lasnamäele” Nicola üürikorterisse, mida ta veel kahe IBM’i töötajaga jagas. Igaühel oma tuba. Jälle pettumus, sest see oli sama kuiv ja tühi ja emotsioonitu, nagu eelnevalt kohatud hostelitoad. Voodi, kapp, paar tooli. Wtf?! Ma täidaks “oma ruumi” isegi siis mingite vidinatega täis, kui tean, et seal elamist vaid mõneks kuuks. Ma ei mõista, kuidas nad suudavad isegi ilma raadiota eksisteerida, muust keerulisemast rääkimata. Käivad vist korteris üksnes magamas. See tüüp, kelle toa me saime, polnud madratsilt isegi kilet ümbert kiskunud ja nii see siis krõbises meil kaks ööd külje all :/ Ning külm oli ka, hommikul ärkasime, oli nina jääs. Chill sõna kõige otsesemas mõttes :D

Ning peale kõiki neid vintsutusi saime siis viimaseks ööks Prahas selle mõnna “tudengipesa”. Clara veel muretses, et kui me seda ei taha, siis ta püüab meile meie vana toa sebida ja sealsed elanikud ümber paigutada. Sigatore, et me riskisime (võimalusega midagi hullemat saada) :) Clara ise oli ka tore, tavaline, aga tore… Heh.

Ma ei tea miks ma küll arvasin, et Ecolines on Eesti firma, aga veendumus, et see pole võimalik, tuli üsna ruttu. Hetkel kui punapäine reisisaatja turtsuvat ja virilat hoiakut ilmutas ja kogu aeg vaid vene keeles rääkis. Jälgisin teda mingi aeg ja otsustasin, et see ei saa olla Eesti firma :D “Meie omad” (vähemalt rahvusvahelistes vedudes, kus ei ole Keskerakonna “saatjaid”) vähemalt naeratavad ja näitavad oma võõrkeelelisi oskuseid, too nohises ja kamandas üksnes vene keeles, endal vanust ehk 25 maksimaalselt. Ok, see selleks, aga see pagana buss lasi veel läbi ka, niipea kui gaasi vajutati, hakkas vist katusel uputama ja see vesi rsk tilkus just sealt alla, kuhu ma olin otsustanud istuda :] Wonderful.

Peale ümberistumist Riias läks asi muidugi paremaks, sest järgmine tsikk oli igas mõttes viisakam, asjalikum ja laiema “keelevalikuga”, rääkides nii läti, vene, kui inglise keeles. Siblis ringi ja uuris, kellel mida vaja ja kus midagi saaks korrastada. Tubli. Buss ise seekord ei lekkinud, kuid kitsas oli seal ikkagi, peale 22 tundi loksumist olid jalad täiesti läbi, sest magada sai vaid erivärdjates asendites, koivad vastu üht või teist teravat nurka. Mul üldiselt sinikaid kergelt ei teki, aga seekord ei läinud õnneks :/

Kahju, et pikamaabussides kupeesid ei ole, me oleks küll ühe sellise võtnud, sai hostelis korter private facilities‘idega sebitud, oleks bussis kah midagi kallimat valinud. Kui vaid oleks pakutud :D Sellega seoses, kui Brno’st hakkasime tagasi tulema, kõik plaanid tehtud, pilet ostetud, perroonil pool tundi oodatud ja rong ette sõitmas… tegi neiu sellise lükke, et vaatas ette sõitnud rongi ja ütles “Ma ei taha seda!” Nagu wtf?! Irw. Oi neid emotioone, mis mul mikrosekundiga kohe punasesse lõid. Me oleme rongi astumas ja tema keerab otsa ringi, et see rong ei sobi. Et seal ei ole kupeesid ja paistis olevat hullult sakslasi (mingi Hamburgi reis vist). Pärast muidugi selgus, et ka nii on võimalik, aga sel hetkel ma seda ei teadnud. Nimelt oli piletimüüja maininud, et sama piletiga saab suva rongi valida ostmise päeval. Seal üldse palju sellist värki, et pileti hind on vastavalt sellele, kui pika aja jooksul ja kui mitmes tsoonis sa liikuda tahad. Igatahes, kõmpisime mingile suvale pargipingile salatit näksima ja ootasime tunnikese, kuni järgmine rong ette sõitis. Kupeedega… :D Eks ta ole, Praha ja Brno vahele jagub peaaegu neli tundi loksumist ning kupee on muidugi parem variant. Ehkki ka see läks tagasiteel täis.

• Üks tramm oli barbie-roosa ja teine üleni must :)

Ja ma ei suuda siiamaani mõista, miks sinnasõidule kulus 26h, aga tagasi saime 30 tunniga :/ Pizdaa! Aga tunne kui kuuevarbaliste keel siltidel eesti keelega asendus, oli see-eest ülihea ja kompenseeris need lisatunnid… Hetkel kui buss üle Eesti piiri sõitis, tekkis emotsioon, et ma saan jälle maailmast ja elukorraldusest aru :D

• Smaugi klassis läks ühe poisi perekond lõhki ja ta läks teise kooli sellega seoses. Üks jubin vähem, laste arv limiidis tagasi ja klõmm, löödi kaks klassi kokku :/ Ennem oli hea mugav 13 või midagi, nüüd on 24. Aga ehk uus ja karmim klassijuhataja suudab siiski kõiki vaos hoida…

—————-
Now playing: The Sins of Thy Beloved – The mournful euphony
via FoxyTunes

Väikest viisi valmistumine. Otsitakse väheseid hilpe, mida kaasa võtta, uuritakse veel viimaseid hetki kaarte ja saite Praha ja Brno’ga seoses… ning laetakse kõikvõimalikke akusid (pleierid, digikas…). Ilmselt peab lugemist ka kaasa võtma, et 26h bussisõit üle elada, midagi kergekaanelist. Saatanlik Piibel sobiks kaalu poolest ülihästi ;)

Ema leidis muidugi, et ma peaks veel viimasel vabal hetkel nende heaks rabelema (ringi sõitma), sest Kiku oli naabrite kasvuhoone klaasi sisse visanud ja nüüd peab kuskilt uue sebima. Las aga sebivad ise, mina võin ainult transporti pakkuda. Mulle kohustuslik sebimine, ERITI veel teiste heaks, ei meeldi. Kui enda puhul saad veel asjad aetud, siis teiste jamasid lahendades kipub enamasti üks kaigas teise otsas kodaras olema…

Lisaks: kuna kooliaeg jälle läheneb ja ega enne septembrit tagasi ei jõuagi (praktiliselt), siis alustasin adrenaliini ja agressiivsust genereerivate “püssimängude” eliminieerimist arvutist. Väike inimene kaldub viimased paar kuud “lammutama” ja emmele vastu ütlema. Arvutimängude paha mõju, mis muud, eks ;) Tadaa Doom 3 ja Unreal Tournament 3 ja Quake 3 Arena ja Quake 4… Long live SimCity and Spore :)

Aga nüüd väike kohv ja South Park‘i vaatama…

—————-
Now playing: Indica – As If
via FoxyTunes

Seitse viisi, kuidas teismelisega paremini hakkama saada

Teismeline soovib iseseisvuda ning olla võimalikult täiskasvanu moodi, lapsevanem aga tahab teda endiselt kaitsta ja hoida.

1. Anna teismelisele vabadust
   Loogiline. Seni ka vabadust ikka keskmisest rohkem jagatud. Potentsiaalne probleem selles, et ühel hetkel tunneb teismeline VAJADUST vanemate vastu mässata (alateadlikult siiski teatud asjades nende sarnane olles) ja siis on antud vabadus ALATI liiga väike, olgu seda palju tahes.
2. Austa oma teismelise reputatsiooni
   Vabalt, aeg-ajalt saab elukaaslasele öeldud, et “Näe, poisi aktsiakurss omavanuste seas tõusis jälle veidi”.
3. Loo perekonnas uusi harjumusi, tavasid
   Ei ole probleemi, mida rohkem muutuseid, seda parem, kui vaid isiklikust laiskusest üle saada. Aga no kesse siis kõikehõlmavat laiskust võidab eks :)
4. Leiuta uusi viise näitamaks, et hoolid
   Ei ole probleem, igapäevased väikesed asjad, täiesti olemas ja kasutusel :P
5. Tðilli nagu teismeline
   Khm… Probleemne! Been there, done that. Võib omada bumerangi-effekti, sest pahatihti on austuseks vaja teatavat annust hirmu, kui seda ÜLDSE ei ole (mida teismelise tasandil opereerimine põhjustab), siis on jama majas! Samas, OMA teismelisega võib seda probleemi mitte esineda, sest on miljon muud tasandit, mis last ja vanemaid seovad.
6. Leia õige hetk
   Kui teismeline on vihane, siis ta on vihane, mis seal siis ikka. Ta võib olla suisa raevus, et ei suuda sind reageerima panna, aga noh… Igasuguseid hetki leiab, kui vaid kannatlikult oodata ja märgata.
7. Pea meeles, juuresolek on tähtsaim
   Nojah, kui ei oleks vaid “visiitperekonda” tänu kahele elukohale ja kooli asumisele teises linnakeses :D

Üle pika aja tuleb siis üks korralik sünnipäev päevaplaani võtta. Viimatine jääb kuhugi dekaadi taha vist, sest kusagilt sealt alates ei hakanud ma sünnipäevadele erilist rõhku pöörama (ha ha, satanism:). Isegi viimane korralik juubel läks mööda nagu… nagu polekski midagi erilist. Ja ega vist ei ole ka, sest sünnipäev kui selline ei oma ju bioloogiliselt mingit tähtsust, puht sümboolne (pseudo-astronoomiline?) nähtus.

Igatahes on rahakulu jälle märgatav. SkyPark ja kamaluga jubinaid. Sai Arukylas poiss majandama käsutatud ja enamuse kohale orgunnimine jääb nende endi teha. Tore, mul vähem sõitmist. Viimane kutse saanutest, keda trehvasime, ei tundnud aga mingit huvi jõmmiga suhelda, sest statkal toimuv jalka tagumine tundus ilmselt momendil olulisem. Ja mina kui super-kannatamatu kuju, käsutasin Smaugi muidugi autosse tagasi. Kui midagi konkreetset öeldud ei saa, siis sitta kah, ärgu siis täna too tegelane vigisegu, et kuidas linna SkyParki sünnale saada. Täiega oma viga, laps või mitte :) Ei kujuta ette, palju see kama kõik maksma läheb ja seda vahetult enne Prahasse minekut :/ Ai ai, ma maksan vist aasta lõpuni pärast krediiti tagasi.

Uitmõtte tulemusel sai veel makk ka ostetud. Kopikas. Ma sain oma esimese (mono)maki siis, kui olin 12. Vist. Ei old seal raadiot, ega stereokõlle ja CD’st ei teadnud veel isegi unistada. Aga noh, mis teha, areng peab olema ja silmaga nähtav. Last ei saa kasvatada samas formaadis, nagu kunagi ise kogetud. Kuhu me nii jõuame, kui ei pinguta biitsepsit, et last kõrgemale heita, kui ise suudame hüpata? Mitte kuhugi…

offtopic: trukid ei ole kasulikud, teatud hetkedel… paelad… ei, NÖÖRID, on palju effektiivsemad! Peab hoolikamalt valima :D A.-l on tekkinud kah lõpuks komme MINULT asju laenata, kui välja chillima läheb, nüüd sai ühe asja täiesti endale. Vastastikune laenamine ja andmine, ha ha…

—————-
Now playing: Ceremonial Castings – A Prayer for Ravens
via FoxyTunes

Roheline küünelakk… tumepunane küünelakk… hõbevalge küünelakk… parukas… kulmupliiats… “mingi muu” pliiats… Lõuakarvade minimaliseerimine… A.’l tekkis möödaminnes järjekordne ahistamismõte. Omapärane igatahes, kui TEMA käitub agressiivselt… sellel tasandil… Huvitav. Kuid kui lähtuda selle nurga alt, et igasuguseid “soovmõtteid” liigub kogu aeg ringi ja see on tegelikult vaid üks paljudest mõelduist, siis… Progressing as planned. But the face in the mirror was kinda funny still :D Meenutas natuke seda aega, kui ma juuksed ja kulmud kunagi noores eas mustaks värvisin. Ja natuke ühte mu lapsepõlve majasõpra, kel olid heledad juuksed ja tumedad kulmud ja kes koos vennaga lastekodusse viidi, sest nende isa üritas korterile gaasiga tule otsa panna ja viidi hullarisse… Muig.

ps. see Tallinn-Väikse USA Today sisaldab ikka päris kopika kama. Rohkem ja lahedamat, kui see teine Mustamäel ja kindlasti paremat kui Humana’d. Sai täna väike jaltuskäik tehtud, et mitte päev otsa toas kopitada. Kulutasin veidi “kulda” (sest deebet on praktiliselt kuival), et AD saaks omale paar uut hilpu… Peaaegu “masendav”, kui õnnelikuks sellised asjad tsikke teevad :D Ise peab Terminaatori servomusklit kasutama, et riidekapi uksi kinni suruda… ;)

pps. kasutasin HTTrack Website Copieri blogi suhtes… :D

ppps. Praha piletid ostetud, Brno omad alles tuleb sebida…

—————-
Now playing: Emilie Simon – I Wanna Be Your Dog
via FoxyTunes

Mnjaa. Google Earth + Google Search + Google Maps on üks lahe kompott, kui eesmärgiks väiksemat sorti reisi planeerimine ja öökohtade sebimine. User Reviews on kah kasulik lingike, kui selliseid juhtub hostelite vihjete juures leiduma. Senine parim pakkumine on olnud 200kr night per face. Pole nagu eriti hull. Kahtlane tundub ainult keiss, et Tshehhi tööle kolinud itaallasele ei ole veel öeldud, et MINA ka tripin. Too ootab nagunii “tavapärast kompotti” (kaks Starmani tibi oma Starmani kompanjonide ja lastega). Aga vot, võta näpust. Kui selline asi päris viimasel hetkel välja öelda, et “oma polt” kaasas, siis võib öömaja pakkujal väike “solvumine” tekkida. Meha on igastseid :) Näis.
Piletid said igatahes peale kolm päeva kestnud rahade ümbermängimist (oh seda toredat koodikaardi limiiti, mis meil siin ühel veel on;) ära ostetud. Suht täpselt 5000kr kolme peale, edasi-tagasi. Kopikas seegi…

ps. Blood+ @ megavideo… ;)

—————-
Now playing: Erotic Chant – Dance (gothic mix)
via FoxyTunes

Smaug pidi Arukülla jääma, aga vot võta näpust, kuulsin moblas tema häält taustaks. Urr. Tüübil katus nii sõidab, et käib kõigile oma mölapidamatusega närvidele. Ükskama mis suust välja tuleb, peaasi et saaks jahvatada. Ja kuna rääkimine on oluline, siis kõik muu tundub teisejärguline ja ebaoluline, kaasa arvatud see, mida emme-issi ütlevad. Mis omakorda tähendab siis kergeid agressiivsuse impulsse, sest siin peres pole võimalik, et laps ruulib ja paneb teised oma pilli järgi tantsima. Proovib, ja saab haiget. Punkt. Igatahes, mölapidamatus ajab oksele juba, sellest tekib väikest viisi stress… Isegi selles valguses, kus ma meenutan et sama vanalt oli mul vist ka sama viga endal küljes :D Seega, minevikku meenutades, küll läheb üle… Ja siis tekib pubekaaeg, kus vanematega üldse ei suhelda, sest See on nii mõttetu. :D

—————-
Now playing: Darling Demoniac – Cull the Herd
via FoxyTunes

Jah, üledoos. Sotsialiseerumisest. Mitte et ma seda aktiivselt praktiseerinud oleks, ei oskagi vist sellist asja eriti. Aga noh… tahaks nagu omaette olla, PÄRIS omaette, pikemat aega. Nii mõned kuud ntx. Et keeraks kraanid kinni igasuguste feisbukide ja orkside ja foorumitega. Lihtsalt, et mingi joon maha tõmmata. Sest ilmatuma vinge inerts on sees ja “uut etappi” (olukord, kus mul ei ole MVO ees enam reaalseid kohustusi) on raske tajuda. Kurat ntx on väga edukalt omaette, vb paar korda aastas teeb suu lahti, oskaks ma ka nii. Aga üritada ju võib. Esimest korda ei lähe ka MVO suvekatele, aru ka ei anna. Pole kohustust :D

ps. tips on ula peal, lubas enne 12 kodus olla, aga julgen kahelda. (Kas abielutsikkidel on ÕIGUS nõuda vabadust aeg-ajalt sõpsidega linna peal hängimiseks, kus saab end tähelepanu keskpunktis tunda, tüüpidele igast soodat ajada ja põmst viimaste kulul tipsutada?)

Penzion Sprint
Cukrovarnicka 64, Prague, Czech Republic 16200
Private (4 beds) 0 4 EUR 5.92 (per person 92,5eeku)
2 ööd Total EUR 55.24 CZK 1400.00 (868eeku)

• ps. ma loodan et masin homme verd ei köhi, sest “kogemata” sattusime Tuukri tänavat vilkuritega mentidest hoolimata peaaegu terves ulatuse läbi sõitma peale ESFK2010 üritust :D

offtopic: Kolmapäeval tv6 pealt:  A Girl Like Me: The Gwen Araujo Story

“Kui sa arvad et A-Rühm ei ole sinule… oled sa tõenäoliselt naine. Kasva suureks, me elame 21 sajandil…” Siuge lause kõlas telkust praegu…

—————-
Now playing: Mylene Farmer – Eaunanisme
via FoxyTunes