Satanistid tunnistavad sotsiaalset tõde. Nad on kohustatud. Tunnistama positsiooni, kus nad asuvad. Ning mitte elama illusioonides, et nad on midagi muud. Jah, fantaseerida võib alati, kuid teadmine, kus sa tegelikult asud, on kohustus. Samuti tunnistab satanism ise, et inimesed EI OLE VÕRDSED! Idioot on see, kes tuleb väitma vastupidist. Kuid igaüks peaks teadma, mis on temas parim ning sellest lähtuvalt käituma. Sellest lähtuvalt valima omale kooli ja ameti mida õppida, sellest lähtuvalt valima viise enese täiendamiseks. Ja kui lõpuks sein on ees, siis tunnistama seda, mitte hakkama käituma nagu elevant portselanipoes, nõudes endale austust ja tiitleid, mida ta ei ole väärt ja milleni ta lihtsalt puhtfüüsiliselt või psühholoogiliselt ei küündi.
Öelge mulle, kust võtab üks inimene õiguse öelda teisele, mis on õige? Ja mitte lihtsalt õige vaid õige justnimelt selle inimese jaoks, kes neid “õpetussõnu” saab. Ja me räägime siin professionaalsel/sotsiaalsel tasandil võrdsetest inimestest, mitte näiteks variantidest a la arst-patsient või ema-laps. Kui mul on soov uurida oma geene ning saadud informatsiooni põhjal hakata tegema valikuid, mida ma pean oma järglastele kasulikumaks, siis kuidas kurat küll on mõnel inimesel õigus mind hukka mõista? Kui minu valikud ei puuduta noid kolmandaid isikuid!
“…Another expression of the satanists’ attachment to social darwinism is their fierce support for the theory of eugenics, itself the product of fascism. The theory of eugenics maintained that the sick and the crippled ought to be eliminated from society, and the number of healthy individuals increased through breeding. The theory was most prominently implemented in Nazi Germany…”
Satanism on huvitatud, et inimesed oleks ausad (eelkõige eneste suhtes), terved (nii füüsiliselt kui eelkõige psühholoogiliselt), et nad oleksid loovad ja arenguvõimelised, ning et nende järglased oleks oma vanemaid väärt. Ning satanist teeb kõik, mis on legaalsuse piirides võimalik, et neid eesmärke saavutada. Ta ei soovi istuda käed rüppes ja lihtsalt võtta alandlikult vastu, mis jumal (või saatus?) annab. Ta tahab ISE oma elu mõjutada ja valitseda. Tahab olla ISE oma eksistentsi jumal. Tundub üsnagi normaalne ju? Vähemalt ateistliku mõistuse jaoks. Kuid religiously corrupted tegelased ei suuda seda taluda, nad ei suuda taluda, et teatud osa inimkonnast jumaldab iseennast, põlgab igasugust vaimset orjust ja vampirismi ning elab oma elu Oma Tahtmise Järgi. Ärge unustage, et Jumalad on loodud Inimese poolt ja Jumalaid tapetakse läbi vaikuse. Nö. “tavalisi jumalaid” siis. Kuid Inimene ei ole kaugeltki tavaline jumal. Ta on AINUS jumal! (Mis kõik iseenesest on suht “süütu” sümboolne filosoofia;)
Mida lähemale surmale, seda nõrgemaks inimene muutub. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Keha muutub nõdraks ja mõistus, mis alul üritab uute tingimustega kohaneda, jääb lõpuks siiski alla, murdub ja hakkab hääbuma. Mõistus kui mässumeelsuse ja egoismi allikas siis. Vana inimene ei taha mässata, tal ei ole selleks energeetilist ressurssi. Ta istub oma kõrge seljatoega toolis ja vaatab heldinud pilgul oma lapselapsi. Ning on rahul, omamoodi… Ning tunneb, et sõda, ka vaimsel tasandil, ei ole tema jaoks. Ta tunneb surma lähedust või lähenemist (kui see on veel aastakümnete kaugusel) ja korrigeerib oma arusaamisi agressiivsusest, vägivallast, surmast. Tekkiv (põhjendamatu!) lootus surmajärgsele elule on… loomulik. Ei imesta, et kõik, mis tundub ründavat usku ja lootust, on sellisele inimesele vastumeelne, jälk ja vastik. Ja satanism ei ole “vanade naiste usk”, nagu seda on kristlus. See on filosoofia/ideoloogia, mida kannavad eelkõige noored ja tugevad. Ning au ja kiitus nendele satanistidele, kes on valitud rajale püsima jäänud ka siis, kui nende pere ja tutvusringkond on hakanud ükshaaval manala poole sättima! Au… ja… kiitus!
Kui sa oled laisk ja võimetu matemaatikat lahti jagama, siis tunnista seda ausalt ja ära nõua ühiskonnalt suhtumist, nagu oleks sa kvantfüüsik! Satanist suudab austada ka labidameest, kui see labidamees on seda väärt. Kuid inimene, kes käitub sotsiaalse parasiidina ja topib ennast pidevalt sinna, kus ilmselgelt ei ole tema koht (seda enamasti kellegi teise aja ja närvide kulul), peab saama ka vastava reaktsiooni. Ta peab saama tundma põlgust ja vaenu ja üleolekut! Parasiidi koht on lömastatult kingatalla all! Kuid samamoodi ei pea kiitma inimest, kelle mõistus ja oskused võimaldaks tal olla kasvõi peaminister, kuid kes lihtsalt viitsimatusest sõidutab laotöölisena üheksast viieni konteinereid ühest kohast teise. Kas väärib kiitust inimene, kelle elu eesmärgiks tundub olevat vaid päeva õhtusse saamine ning reedeti kuskil pidu panemine? EI!
Kui ma arvan, et inimene peab kasutama oma teadmisi, et oma elukeskkonda ja miks mitte ka iseennast paremaks muuta (inimkonna tasandil), siis kuidas kurat saab selline seisukoht olla vale ja põlgust väärt?! Kui inimkonnal on teadmised ja oskused, mis võimaldavad igast imbetsille ja värdjaid “välistada”, siis miks me EI PEAKS neid teadmisi ja oskuseid kasutama? Oot, mida? Sest see lihtsalt ei ole õige, sest kui nii “on määratud”, siis peab ka kõige suurem hälvik saama siia ilma sündida? Aga kes ütleb, mis on õige ja mis mitte? Jumal? Tänan, aga ei, ma eelistan siiski veidi maisemaid põhjendusi! See on igatahes üks ääretumalt naljakas süüdistus, et eksisteerivat sotsiaalset/mentaalset ebavõrdsust tunnistav ning eugeenikat ja üldse geenimanipulatsiooni pooldav inimene on fashist, aga just nii mõni marutõbiselt vahutav usuhull aeg-ajalt kraaksatab :)
—————-
Now playing: Laura Branigan – Self Control
via FoxyTunes
