VOX DEI

Mohhiito ja vesipiibu üledoos. Kolmas õhtu. Ja täna kammis ikka täiesti ära… Brrrr… Vähemalt suitsuisu kaob niimoodi mitmeks tunniks… Sellised “perekondlikud tipsutamised” (ilma, et üks osapool hakkaks seejuures egoistlikke lolluseid rääkima), on veidrad. Vb peaks natuke tagasi tõmbama…

—————-
Now playing: Rammstein – Feuer und Wasser [onAir: Schwarze Welle]
via FoxyTunes

Kas hea (loe: edukas) juht peab oskama valetada, tõde painutada ja suutma olla kahepalgeline (rääkima samast asjast kahele erinevale inimesele kaht erinevat juttu)? Kuidas sobiks see väide kokku satanismiga? Minul oli Musta Veenuse Ordu juhatuses igatahes teatavatel hetkedel teatavaid probleeme seoses asjade välja ütlemisega. Mis tekitas muidugi sisemisi pingeid ja rahulolematust nii olukorraga kui iseenda reaktsioonidega antud olukorrale. Muidugi on tõde tore välja öelda, aga kui see väljaütlemine läheb kellegi või millegi muu, võib-olla koguni millegi dogmaatilisega, vastuollu, siis… Ja nii ma siis vaikisin, sest ei suutnud iseenda sõna süüa, ega samas ka probleemseid kohti “avalikkusele puremiseks” lagedale kiskuda. Tööalaselt on mulle näiteks otse öeldud, et ma olen “pehme juht”, alatooniga, et see ei ole juhi kohta hea omadus (alatooniga, Hea Juht peab olema võimeline “ajuvabaduseks”, tõe painutamiseks vastavalt olukorrale?). No mis parata, üle iseenda varju juba ei hüppa.

Kas Satanist (suure tähega, ilmselgelt Juht:) võib tõde painutada? Kas ta võib välja öelda soovunelmaid ja seda vormis, millega defineeritakse pigem otsest Tõde? Kas ta võib kasutada lausevormi “me oleme nii- ja niisugused”, kui kogu see olemine on pigem “meediumite tõde”, mitte aga vahetu isiklik kogemus? Tõstes teema Eesti konteksti- sataniste on siin peaaegu et mikroskoopilises koguses. Kui palju isiklikku vahetut kogemust sa nende pealt suudad kokku kraapida? Võib-olla dekaadide jooksul midagi koguneb, aga see on siiski juba pool elu, vähemalt. Kas meie satanistidest ÜLDSE saab keegi kasutada vormi “Me (satanistid) oleme…!” (hüüumärk). MVO osas on muidugi lihtsam, sest ordus saab nii öelda, kuivõrd sel juhul on see “meie” väga selgelt piiritletud ja kontrollitud grupp. Kuid see on siiski VÄIKE grupp ja kasutada seda millegi suurema (satanism tervikuna) defineerimiseks on kahtlane, pehmelt öeldes. Ma ei tea Eestis inimesi, kes on end satanistiks pidanud ütleme 30-40 aastat. Nende sõna ma antud kontekstis usaldaks, vähemalt teataval määral, sest kahtlema peab ju kõiges, ka kõige pühamas.

Orduga seoses, esimest korda 9 aasta jooksul ei lähe ma MVO suvepäevadele. Sest ei taha. Sest soovin põhimõtte pärast eemal olla. Ja ega see väga raske olegi, sest ajudele keegi ei käi. Ja kui üritaks, saadaksin muidugi “sügavalt pimedasse kohta“, kuivõrd mulle juba väga meeldib olukord, kus mitte kellelgi pole igapäevatasandil õigus minult midagi nõuda (v.a. mu pere muidugi). Püüame oma lähimat sfääri “puhtana” hoida ja aktiivsusastet veelgi vähendada. Samas, kui keegi küsib arvamust, siis seda ta peab saama, no problem :). Kuid võib ette öelda, et küsimise nüanss jätab “ukse taha” nii mõnegi, mõni lihtsalt ei suuda end nii kaugele saada, et mul’t midagi ISE küsida. Alandav? Ebamugav? Irw. Siinkohal tekkis juba väike tähelepanek et … infovoo hangumine… Kui ütled ühele juhatuse liikmele midagi “ametlikku”, peaks see võrduma tervele juhatusele ütlemisega. Ometigi nii see ei ole. Päevake hiljem tuli teine sama küsimusega. Mispeale ma vastasin ja siis saime natuke “amatööride üle muheleda”. Rookies. Sisesuhteid lahkama ei hakka, kuid personaalse poole pealt ütleks, et “opositsioonist” võimule saada on vahel palju stressitekitavam, kui võimult “potentsiaalsesse opositsiooni” jalutada. Kõik oleneb inimesest muidugi :D

ps. ACE Hostel… Üks öö nädala alguses, üks lõpus, vahepeal kuskil Brno’s pesa sebima…

—————-
Now playing: Burzum – Seven Harmonies of the Unknown Truth
via FoxyTunes

Jah, üledoos. Sotsialiseerumisest. Mitte et ma seda aktiivselt praktiseerinud oleks, ei oskagi vist sellist asja eriti. Aga noh… tahaks nagu omaette olla, PÄRIS omaette, pikemat aega. Nii mõned kuud ntx. Et keeraks kraanid kinni igasuguste feisbukide ja orkside ja foorumitega. Lihtsalt, et mingi joon maha tõmmata. Sest ilmatuma vinge inerts on sees ja “uut etappi” (olukord, kus mul ei ole MVO ees enam reaalseid kohustusi) on raske tajuda. Kurat ntx on väga edukalt omaette, vb paar korda aastas teeb suu lahti, oskaks ma ka nii. Aga üritada ju võib. Esimest korda ei lähe ka MVO suvekatele, aru ka ei anna. Pole kohustust :D

ps. tips on ula peal, lubas enne 12 kodus olla, aga julgen kahelda. (Kas abielutsikkidel on ÕIGUS nõuda vabadust aeg-ajalt sõpsidega linna peal hängimiseks, kus saab end tähelepanu keskpunktis tunda, tüüpidele igast soodat ajada ja põmst viimaste kulul tipsutada?)

Ai, perkele. Siugest kikuvalu pole enne olnud. Maas on püherdatud küll ja tuntud teatavat sümpaatiat olevuste suhtes, kes vabatahtlikult omal silmi peast kraapinud, sest see on tühine valu mõne suurema kõrval… Kuid ükski valu pole mind ennem sekundiga horisontaalist püsti visanud kiiremini, kui mu shoki saanud aju reageeridagi jõudnuks :/ Öö otsa oli tööl paras põrgu olla (ei tohi enam üldse magusat süüa/juua?), a kui nüüd koju jõudsin, tunduvad asjad laabuvat…

OT: Irw, nad märgistasid ka Saaremaa. ESF Ma usun, et mu Hiiumaa kivipentagrammid on aastate jooksul ära lammutatud, huvitav, kaua see Saare oma kestab…

• PS. vist läks natuke paremini, aga vb ka mitte. Igatahes paar ööd Prahas, paar kuskil mujal ja siis vb veel üks Prahas… Näis.

—————-
Now playing: Apoptygma Berzerk – Paranoia
via FoxyTunes

Üldiselt jah. Chill üritus oli seal Saaremaal (ESF kokkutulek siis). Mitte et ma oskaksin kunagigi sellistelt asjadelt miskit übervinget oodata, aga kukkus talutavalt välja küll. Mõned positiivsed noodid ja mõned negatiivsed. Ntx see oli jama, et bensiinile kulus üle tuhande krooni (ja nüüd olen ma suht pankrotis kuni palgapäevani). Ja et päike laksas veerand tunniga nii, et kaalikas on… noh, siuge nagu ta on:P  Ja see oli väga kahtlane, et ürituse “korraldaja” vältis “vastutust”, kui kõige vanema osaleja poolt küsiti seoses magamisasemete korraldusega aru. Oli kiusatus ise reageerida, aga vot… ei ole enam isegi kaudselt minu asi ja hambad ristis püsisin paigal ning lasin oma taktitunde kloaagist alla. Kuni oTta “appi tuli”. Samas paduvihm oma äikesega oli väga lahe, üritasin end selle jooksul autosse “ära peita”, aga ikka leiti magamamineku ajal üles. Nagu ka eelmine kord Hiiumaal :/ Mingi jama. Kuid seekord püsisin ma hiljem jonnakalt üksikvoodis, ega hakanud üldse muudest võimalustest mõtlemagi. Muig. Ja Tuuli oli mega… imo. Kuidas seda täpsustadagi ja kas ikka on vaja… Lihtsalt, oli paras põnts avastada ootamatult, et minu dekaadi jooksul detailideni välja timmitud arusaam “ideaalist” ei olegi “üle vindi tahtmine”, vaid täielik reaalsus :D Päris KÕIKI detaile muidugi ei tea, las need jäävad Oti pärusmaaks. Irw. Mis veel? Militaarmuuseumis ei olnud eriti midagi militaarset. Piirivalvekordon koos kamaga, mis selle lähedusest aja jooksul välja kaevatud. Ma siiski eelistan muuseume, mis on valged, hästi tuulutatud, klaaskappidega, elektrooniliste infostendidega jne jne jne. Ja Veski Kõrts oli nagu kindel kalju keset orkaani, alati hea mugav minna ja end täis vintsutada. Viimane negatiivne tonks tuli tagasisõidu praamile minnes, kus igasugused ülbitsemise steroidina mõjuva kuumuse poolt sodiks lastud ajudega uroodid (rahvusest olenemata ilmselt) isegi bronnisabas üritasid tõmmelda ja näidata, et nemad on need kurjad alfa-isased, keda ei koinita. Käige vittu raisad! Hea, et mendid kohal olid, muidu oleks ilmselt mingiks suuremaks jamaks läinud. Eriti arvestades, et see päev olevat seal olnud paras hullumaja (autosaba kilomeetreid pikk /a la 2500 masinat). Ja meie mustaküünelised satakad Otiga olime muidugi sigaõnnelikud, et meie taga seisnud sibulatest vaid üks burksi sai ja kõik ülejäänud ilma jäid ja sellest nagunii veel kurjemaks muutusid :D

ps. Gosh! Ma mõtlesin, et me üheks ööks mingit hosteli sebime, aga eile poetati möödaminnes, et suisa terveks nädalaks. Iiks, kuidas ma küll vastu pean :/ Ja mu kuu tagasi ostetud plätad lagunesid eilase vihmaga ka juba ära :/// 2500kr bussipilet edasi-tagasi (Smaugi omast pool) + mingi neli viis ööd hostelis (a la 2500kr?). Ja kohapealt tahaks midagi süüa/juua ja selga ka osta… :/ Oeh, ma ikka vaikselt loodan, et päris tervet nädalat seal ei ole…

—————-
Now playing: TATY – skaji zachem
via FoxyTunes

post scriptum: ma olen jätkuvalt rahul, et hoolimata tervest aastast, mis vahepeal möödunud, ei ole mu arusaamad, suhtumine ja enesekontrollivõime muutunud. Kaks korda sama reha otsa ikka naljalt ei astu… Küll aga täheldasin teatavaid uusi variatsioone iseenda mõtlemises (hetkedel kui areneb mingi alter ego, mingi paraleelmõttelõng, mis analüüsib “esimest” ja elab samas täiesti omaette elu)… MIDAGI on siiski muutunu selle 12 kuu jooksul. Peas. MIDAGI on muutunud… eee… “räpasemaks”, vägivaldsemaks, fantaasiaküllasemaks…

offtopic:

Kiitkem algatust Facebook’is  taevani! – LASNAMÄEL PARKIMINE TASULISEKS!!!

—————-
Now playing: Shiny Toy Guns – Nothing Compares 2 U
via FoxyTunes

Mulle absoluutselt ei meeldi teiste inimeste asju ajada. Eriti kui see on killuke formaadist, kus minuga võetakse korduvalt ühendust vaid siis, kui miskit vaja on. See on NÕME! :/ AGa kui ma kord kasvõi kogemata ja poole suuga olen lubanud miskit teha, siis see piinab mind seni, kuni kaelast ära saan… Ehk TÄNA veab lõpuks, ja saan kaela jälle sirgeks. See on üks uba…

Teine uba on see, et mai tea, kas olla rahul või olla… mitte-rahul. Et asjad kulgevad nii, nagu plaanitud, nii nagu räägitud, mõeldud, punutud. Kõige hullem on see, et TEGELIKULT ma vihkan seda, kui suheldakse inimestega ükshaaval ja eraldi. See võimaldab igaühele natuke erinevat kägu ajada ning on põhjus, miks ma (kohati ka iseenda vastaselt tegutsedes) eelistan asju öelda kohas, kus seda näeb rohkem kui üks kaks inimest. Lihtsalt, et sillad oleks põletatud ning sellisel juhul tuleb kasuks, kui oled aus olnud ja mitte silmakirjalikku möla ajanud erinevatele inimestele, nagu mõned teevad! Igatahes jah, mort va munn mees üritab ülespoole kiskuvat suunurka meeleheitlikult alla tagasi suruda…

ps. mõtlesin, et nüüd kus kopse on TOHUTU koguse suitsuga kuude kaupa grillitud, võiks vahelduseks neid teisest otsast piinata ja suitsunäljale kõrge kaarega kuseda…

pps. sink on über!

—————-
Now playing: velikije luki – südasuine sügise
via FoxyTunes

Peab mainima, et äraütlemata niru on olla :D Nagu oleks pikemaajalise enesemürgitamise kriitiline doos saavutatud. Pea käib ringi ja kipub valutama, väike rahutuseuss ka sees, silmadega on kerge jama… Sellega seoses, täna, st. eile, juhtus autoga ringi sõites kummaline värk. Maailm hakkas lihtsalt kõikuma nö. Kusjuures mingil põhjusel tundsin seda liikumist mitte silmades, vaid konkreetselt aju tagaosas. Väga veider, üle ka ei läind mitu sekundit. Mõtlesin, et kui nüüd pilt eest ära läheb, siis A. laseb meil suvalt teelt välja vastu posti sõita, sest ta “pole naisena kohustatud kõike oskama” (loe: kiirelt reageerima ja näiteks roolist kinni hoidma, et auto vähemalt otse sõidaks:). Igatahes jah… mingi kamm, lisaks vähjadele kopsus on nende poolvend vist otsapidi mu ajus koha sisse seadnud… :/ Not good. Öäk… Tahaks midagi, aga ei tea mida ja see mitte-teadmine ajab hulluks… Ja nii tore on puhtast viinast mõelda, kui paljas mõtlemine ajab oksendama (mai suuda viina lõhnagi taluda üldiselt)…

Time has no meaning, when thy name is Eternity…

note: someone of them will die within 5 years… and stones will roll no more..

ps. “väike sugulane” tuli netti, vaatasin ta nime ja mõtlesin, et võiks üle pika aja midagi öelda, suhelda… Loobusin, 5min hiljem tekkis sama mõte, ikka loobusin, sest ei osanud lampi kuidagi jutuga alustada. Möödus pool minutit ja tibi ise alustas: “heippa.” Seejuures põhjust rääkima hakata nagu ei olnudki, sest midagi asjalikku või vajalikku tal mõtteis polnud. Vähemalt esimeste minutite jooksul… Ja nii juhtub kogu aeg, iga päev juba… igasuguste väikeste igapäevaste asjadega… Näiteks mängin mingit mängu, kus saab valida mängu alustamist mitme positsiooni vahel ja kui ei vali, paneb mäng ise su paika; heidan pilgu võimalustele, mõtlen et vasakul ülanurgas tundub okei ja… sinna arvuti mu ka paigutab. Ja nii juhtub KOGU AEG viimaste päevade jooksul :/ Ja ei, ma pole miskine ennustaja ega oma “võimeid” :)

pps. kaks ülikõva ja jätkuvalt aktuaalset bändi: In Slaughter Natives ja Shiva In Exile

—————-
Now playing: MATER HADES – This Darkness Of Mine (y2k vers)
via FoxyTunes

Läbipaistev sanga ja jalaga kruus, kohv, korgitäis viskit ja kolm lusikatäit jäätist. Teeb välja mille? … Midagi iiri kohvi sarnast vist? See on hale, kui inimene hakkab üksi jooma eks ;) Vähemalt ei peida ma pudeleid (kuna no-lifer, siis arvutiekraani taha?)… Canadian Gold pole samas vist just kõige parem jook.

Mälu on kehvaks muutunud. A. tegi täna ristsõnasid ja ma ei suutnud tervelt kolmele ta päringule vastata, mul pol’d vähimatki aimu, mida öelda. Masendav, peab usinamalt lugema hakkama ja/või keskenduma asjadele, mis ei sisalda sõnu mäng ja meelelahutus! Sest ma olen rohkem kui korra kõrvalt jälginud, kuidas inimesed arenevad, kusagilt mu seljatagant täiskiirusel mööda kihutavad, nii et ma näen veel aastaid nende tagatulesid, kuni needki käänaku taha kaovad… Ja siis jääb alles vaid pimedus, külm ja niiske üksindus… Mida aeg-ajalt väikese viskikohviga veelgi niiskemaks tehakse… :/

Huvitav on jälgida, kuidas inimesed mu MVO juhatusest tagasiastumisele reageerivad. Või ei reageeri. Ka vaikuses võib hõljuda tähendusi. Aga vähemalt ei ole mu inimesetundmine alt vedanud, keegi ei üllata, isegi väljaütlemata tegelikkus on saanud kinnitust. Ja hea on teada, et ainus inimene, kellest ma kartsin, et vean teda alt, ei lähene asjale tegelikult nii (kui oli olukorda veidi seedinud). Esmastest emotsioonidest hoolimata. Mis jaatab minu järjekordset arvamust teatud inimgruppide (vanuselise) erinevuse teemal. Minu probleem on selles, et juba kuskil 12 aastaselt mõistsin ma täiskasvanute maailma paremini kui endavanuseliste oma ning hetkel on tunne, et vahel tahaks karjuda: “Olge ometigi kõik kolmekümnendates, siis suudame vähemalt suhelda tasandil, kus mõlamad osapooled saavad teineteisest ka aru!” :) Mulle “saavad pihta” pereinimesed… ja mina saan neile… Ma saan ka teistele pihta, aga pereinimestega on see teema, et nad on… rahulikud… nende prioriteedid on veidi teistsugused, kui elu alustaval isikul… Nendega vaidluses võivad MÕLEMAD osapooled alla anda, elik tunnistada viiki. Noorematega asjad nii ei käi, seal peab ilmtingimata olema võitja, viik ei ole lahendus. Mis on parajalt nõme, sest mängu tulevad igasugused teise- ja kolmandajärgulised relvad, mis põhipüändist üsnagi kauge kaarega mööda äsavad…

Samas on mul nüüdsest luba omada suva-seisukohta. See on suva, too on suva, mul ükskõik, nojasiis… Ma võin ennast paigutada positsioonile, kus on olnud kümned minu ründajad. Positsioonile, kus ei pea ennast kaitsma, kus võib vaid lõugu laksutada, iriseda, tähti norida, vastuolusid otsida… minevkus kellegi poolt öeldud asju meenutada (korduvalt)… Ja kõike seda ilma, et peaksin üldse intelligentsele ja mõistvale dialoogile panustama, teise poole ajenditest ja mõttekäigust aru saama… Sest teise osapoole mõistmine pole ju oluline eks. Kop-kop, kas kibestumus räägib? :) Õelus pigem, peaaegu dekaadiga kogunenud õelus… Kuid ma ei oska tegelikult õel ja pahatahtlik olla, see on teiste mängumaa, mulle ei paku naudingut isegi võit (enamasti), erinevalt paljudest, kes vaid selle nimel elavadki… Veidrad inimesed oma tühiste võitudega, ehkki võitlus iseenesest võib inimese personaalse arengu seisukohalt tähtiski olla… Kui see talle midagi annab. Mulle ei anna, eriti…

Läbipaistev kruus sai tühjaks… kopsuvähk annab ka märku…

ps. SimCity 4 Deluxe sai installeeritud, sest poiss mainis seda sõpsil olevat. Mõtlesin, et ÄKKI talle meeldiks ka linna ehitada, ÄKKI pakuks see talle rohkem naudingut, kui Unrealis rocket luncher’iga põmmutada… Tundub, et pakub, eriti kui arvestada, et visuaal-matemaatiline Golly suutis teda ka üllatavalt kauaks köita…