Mnjaa… See vinge talv hakkab vist otsa saama. Juba eile tekkis selline tunne, et nüüd on siis selleks korraks kõik. Ilmselt olid selle hetkelise emotsiooni või kevade-äratundmise põhjuseks päikesevalgus, mis vastasmaja seina soojendas või linnulaul, mida siin maantee lähedusest hoolimata igal kevadel kuuleb. Ja auto küljest leidsin ilmatuma hunniku pisikesi jääpurikaid. Seega, kuskil on miski juba sulanud. Idee järgi peakski auto puhtaks küürima kõigest sellest kakast, esiteks selleks, et Amservi poisid saaksid “visuaalselt talutava” ülevaate “haavadest” ja teiseks, et nad hiljem söendaks ikka kätt külge ka panna, kui “asjaks” läheb. Praegu olen ma nagu lume- ja sopakoll. Auto on st. Sest ma olen ainuke, kes siin maja ees läbi terve talve on lumehangedega maadelnud ja omale pesasid sisse ramminud, sellal kui teised jätavad meeleheites autosid nii kuidas juhtub, anudes jumalat (sic?!), et keegi peeglit karistuseks tagurpidi ei keeraks.
ps. see mõjub peaaegu hirmuäratavalt, kui KÕIK su mikroskoopilised mõttelised soovid või tahtmised kuidagi realiseeruvad. See on nii pagana veider, kuidas sulle visatakse ette olukord, mis tundub juba nii paigas kui paigas olevat, ja siis, peale seda kui sa oled iseendale tunnistanud, et see värk ei meeldi sulle teps mitte, tuleb kui välk selgest taevast mingisugune olukorra muutus. Ükskõik, kui juhuste või kellegi paraleelplaanide poolt selgitatav see uus suund ka poleks, fakt jääb faktiks, kõik need vähesed asjad (umbes üks tahtmine nädalas, kui sedagi), on realiseerunud. Mu elu on jätkuvalt lill, ilma et ma peaks ise vaeva nägema. Ja kui aus olla, siis nii see peabki olema, inimene ei ole siia ilma selleks loodud, et ta kedagi/midagi orjaks või millegi nimel nahast välja poeks! KÕIK peab ise kätte tulema, vb mõningase tegevuse tulemusel, kuid kindlasti mitte vaeva nägemise produktina! See arusaam või veendumus tekkis mul muuseas peale seda, kui enamus mu loetavaid raamatuid kirjutasid mingist müstilisest Tasakaalust (Threefold Law ntx?), et kui teed halba, siis tuleb see halb sulle tagasi. Ja et kui alguses kannatad, küll siis hiljem saad ka pai. Vms. Olge normaalsed, kõlab nagu kristlus: kannatage terve see elu, et peale surma oleks paradiis! Urr! kakoi paradiz? Me ei saa kindlaks toetamiseks oma jalalaba asetada kellegi lubadusele! Igatahes: mõelge orjadest. Sündisid orjana, elasid orjana, surid orjana. Ja ei saanud nad mingit õnne või miskit. Seega, juhul KUI ÜLDSE mingi tasakaal kuskil on, siis iga igavese orja kohta peab olema kuskil keegi, kes kunagi midagi/kedagi ei orja ja on nii kuradima vaba, et… Ja miks ei võiks MINA olla üks sellistest “kahtlastest kujudest”, kes “tasakaalustab” mingit teises ilma otsas olevat õnnetuse hunnikut? ;) Võin, vabalt võin… Ja süümepiinasid ka ei ole, seega ei liitu ka ei Greenpeace’i ega Amnesty Internationaliga :D
Brr… magama… jalad surisevad ega taha kanda enam… öötöö hakkab kergelt ajudele juba… vaataks Cowboy Bepop’i aga mõistus on kergelt süldistunud olekus, seegaj ääb ära. (Multi-)Filmivaatamine on hetkel ilmselgelt liiga intelligentne ja haardeulatusest väljaspool asuv tegevus… :D ZzzzZzZzZzzzzzz………
