Läbipaistev sanga ja jalaga kruus, kohv, korgitäis viskit ja kolm lusikatäit jäätist. Teeb välja mille? … Midagi iiri kohvi sarnast vist? See on hale, kui inimene hakkab üksi jooma eks ;) Vähemalt ei peida ma pudeleid (kuna no-lifer, siis arvutiekraani taha?)… Canadian Gold pole samas vist just kõige parem jook.
Mälu on kehvaks muutunud. A. tegi täna ristsõnasid ja ma ei suutnud tervelt kolmele ta päringule vastata, mul pol’d vähimatki aimu, mida öelda. Masendav, peab usinamalt lugema hakkama ja/või keskenduma asjadele, mis ei sisalda sõnu mäng ja meelelahutus! Sest ma olen rohkem kui korra kõrvalt jälginud, kuidas inimesed arenevad, kusagilt mu seljatagant täiskiirusel mööda kihutavad, nii et ma näen veel aastaid nende tagatulesid, kuni needki käänaku taha kaovad… Ja siis jääb alles vaid pimedus, külm ja niiske üksindus… Mida aeg-ajalt väikese viskikohviga veelgi niiskemaks tehakse… :/
Huvitav on jälgida, kuidas inimesed mu MVO juhatusest tagasiastumisele reageerivad. Või ei reageeri. Ka vaikuses võib hõljuda tähendusi. Aga vähemalt ei ole mu inimesetundmine alt vedanud, keegi ei üllata, isegi väljaütlemata tegelikkus on saanud kinnitust. Ja hea on teada, et ainus inimene, kellest ma kartsin, et vean teda alt, ei lähene asjale tegelikult nii (kui oli olukorda veidi seedinud). Esmastest emotsioonidest hoolimata. Mis jaatab minu järjekordset arvamust teatud inimgruppide (vanuselise) erinevuse teemal. Minu probleem on selles, et juba kuskil 12 aastaselt mõistsin ma täiskasvanute maailma paremini kui endavanuseliste oma ning hetkel on tunne, et vahel tahaks karjuda: “Olge ometigi kõik kolmekümnendates, siis suudame vähemalt suhelda tasandil, kus mõlamad osapooled saavad teineteisest ka aru!” :) Mulle “saavad pihta” pereinimesed… ja mina saan neile… Ma saan ka teistele pihta, aga pereinimestega on see teema, et nad on… rahulikud… nende prioriteedid on veidi teistsugused, kui elu alustaval isikul… Nendega vaidluses võivad MÕLEMAD osapooled alla anda, elik tunnistada viiki. Noorematega asjad nii ei käi, seal peab ilmtingimata olema võitja, viik ei ole lahendus. Mis on parajalt nõme, sest mängu tulevad igasugused teise- ja kolmandajärgulised relvad, mis põhipüändist üsnagi kauge kaarega mööda äsavad…
Samas on mul nüüdsest luba omada suva-seisukohta. See on suva, too on suva, mul ükskõik, nojasiis… Ma võin ennast paigutada positsioonile, kus on olnud kümned minu ründajad. Positsioonile, kus ei pea ennast kaitsma, kus võib vaid lõugu laksutada, iriseda, tähti norida, vastuolusid otsida… minevkus kellegi poolt öeldud asju meenutada (korduvalt)… Ja kõike seda ilma, et peaksin üldse intelligentsele ja mõistvale dialoogile panustama, teise poole ajenditest ja mõttekäigust aru saama… Sest teise osapoole mõistmine pole ju oluline eks. Kop-kop, kas kibestumus räägib? :) Õelus pigem, peaaegu dekaadiga kogunenud õelus… Kuid ma ei oska tegelikult õel ja pahatahtlik olla, see on teiste mängumaa, mulle ei paku naudingut isegi võit (enamasti), erinevalt paljudest, kes vaid selle nimel elavadki… Veidrad inimesed oma tühiste võitudega, ehkki võitlus iseenesest võib inimese personaalse arengu seisukohalt tähtiski olla… Kui see talle midagi annab. Mulle ei anna, eriti…
Läbipaistev kruus sai tühjaks… kopsuvähk annab ka märku…
ps. SimCity 4 Deluxe sai installeeritud, sest poiss mainis seda sõpsil olevat. Mõtlesin, et ÄKKI talle meeldiks ka linna ehitada, ÄKKI pakuks see talle rohkem naudingut, kui Unrealis rocket luncher’iga põmmutada… Tundub, et pakub, eriti kui arvestada, et visuaal-matemaatiline Golly suutis teda ka üllatavalt kauaks köita…
