VOX DEI

“Brr!” ütles Noor Indiaanlane ja sulges vaikselt väljastpoolt Valguse Maailma kuldse ukse. Kell on kolm öösel ja ma olen jätkuvalt üleval, milline nauding. Terve nädal pole suutnud ega saanud end vabalt tunda, kogu aeg mingi konstantne magamatus ja lähituleviku (homse päeva) kohustused mõtteid ruineerimas. Nüüd vedelen, üritan end edutult Ubuntu ja notebook’i vahendajaks sobitada ning puhun lae alla suitsurõngaid. Tämet, väljas on nii külm juba, et aknaid ei kannata lahti hoida ja kõik see toss jääb tuppa ringlema. Puhur on ka kolm tundi sees olnud ja alles nüüd hakkab vaikselt soojaks minema.

“Brr!” ütles Tiu-Tiu ja võdistas õlgu, mõeldes inimestest, kes polnud FashionTV’st kuulnudki. Esimene mulje Prahast oli negatiivne. KÕIK inimesed (st. üle poolte:) jõllitasid meid nagu tulnukaid teispoolsusest. Või midagi. Läksid mööda ja põrnitsesid A. jalgu (varbavaheplätad, jalakett ja punaseks lakitud küüned). Pikalt ja põhjalikult, isegi järgi vaadates. Järgmisel päeval otsustas A. ketsidele üle minna, kuid jõllitamine ei lakanud. Nüüd vaadati kogu pilti, alates jalgadest. Ja mitte vaid teda, vaid meid kõiki. Ei tea, mis neil tsehhidel viga oli/on. Et meil nagu sobisid riideesemed omavahel? Sest neil oli mingil müstilisel põhjusel enamasti vähemalt üks detail täiesti VALE ja ülejäänud komplektiga MITTESOBIV. Nad vist tõesti ei tea, mis on FashionTV :D Peale viiendat päeva ajas see pidev jõllitamine juba ikka täitsa kurjaks ja me ilkusime ja irvitasime nende üle juba üsna valjult (eesti keeles küll). Piisaks täiesti paarist sekundist, et inimese välimus meelde jätta, aga need oinad vahtisid täiesti avalikult sulle pool minutit otsa ja järgi.

Monica ja Dominic’iga (gay-friendly?)baaris istudes ja juttu puhudes selgus ka, et mu seisukoht gootide ja üldse metal inimeste puudumise suhtes tänaval ja ühiskonnas ei olegi laest võetud või pastakast välja imetud. Oh seda üllatust eks. Asi kiskus kergeks konfliktiks juba selle tsehhitariga, sest tundus, et ta on vägagi valmis tsehhide stiilitust kaitsma. Ainult et mul pold mingit huvi kakelda inimesega, keda ma alles teist korda nägin. Ometigi selgus vihje vihje haaval, et mitte meie ei ole pimedad, vaid et riietumisstiil ongi sealmail nii fucked up ja lahedaid inimesi lihtsalt pole. Kuigi mul igati põhjust arvata, et küll nad kusagil ikka peidus on. Kõlas ka selline lause, et inimesed ei taha, et neid nende välimuse põhjal paika pannakse. Hmz. Mis mis? Jälle see lollakas väide, et Olen kes tahan! või Näen välja milline tahan! või Keegi ei pea teadma, kuhu ma kuulun!? Seda siis selles kontekstis kus inimese sisu ei vasta tema välimusele. Mulle meenuvad siinkohal kunagised jobud Tartu karvased, kes igasugu dresside ja punkidega koos täiesti suvalt lava ees ringi kekslesid, hoolimata vähimatki, mis muss lavalt parasjagu tuleb :/

Mnjah. Ma siiski arvan, et asi on pigem tahtes või selle puudumises. Kui ma tahan, et mu sisu ja välimus oleksid teineteisega kooskõlas, siis on see mu tahe ja tekitab positiivseid emotsioone. Miks ma peaks hakkama riietust valima, lähtudes kellestki teisest? Mingil määral annab ju igas olukorras välja näha nii, et endal on hea olla. Et skater ei näeks välja nagu punk ja headbanger nagu diskomimm. Mitte et nad ei võiks nii välja näha, aga stiilipuhtus siiski ruulib, ei ole vaja mingit meelevaldset ja jonnakat kaost ja sigrimigri tekitada eks. See lihtsalt on hale :D Stiilitus ei ole siiski stiil.

Ja oi nad olid enamuses koledad. Tüsenevad, kehakujuga mittesobivaid riideid kandvad. Miks küll peaks ülekaaluline tibi omale madalaid puusateksaseid jalga pressima??? Nii, et persevahe paistab ja sangad ripuvad üle ääre! Ja sellist vaatepilti ikka kohtas, üks selline persevahe tuuritas bussis suisa Dra nina ees vahepeal :] Esimesel päeval oli tunne, et KÕIK on paksud, järgmistel päevadel trehvasime ka “normaalseid”, isegi mõni peenike hakkas silma. Ma suutsin nädala peale kokku lugeda neli tsikki, kes nägid nii välja, et neid vaadata oli nauding. Esteetiline nauding suisa, selles kontekstis, sellel maal. Ning paaril korral selgus, et meie tähelepanu äratanud tegelased ei olnudki kohalikud, vaid välismaalased. Kohalikud peaks burkasid kandma, nagu üks mehe kiiva pilgu all jalutav naine Nicola maja lähedal :)

Ime siis, et ma peale mitut päeva hoolikaid tähelepanekuid tsehhitariga veidi nugadele kippusin minema, kuna ta väitis, et neil on õigus “igavad välja näha”. :D Õigus õiguseks, aga see tunnistas et mu tähelepanekud on siiski tõesed. Dominic kippus ka tibiga kusjuures vaidlema, aga tema teemajuurikaks polnud mitte riided vaid muusika (kontsertid ja klubid täpsemalt). Neid lihtsalt EI OLE. Brno’s vähemalt (see on üks neljast PÄRISlinnast Tsehhis). Ei tundu olevat “õigeid inimesi”, ega “õigeid klubisid”. Erinevalt gootilembesest Itaaliast näiteks… Sest tsehhidel on suva… :/ Ja erandid ei muuda üldist pilti… Brno on ikkagi suhtkoht sigasuur linn ja vana linn. Ja seal oli ÜKS gooti pood :D Ja selle müüjatips ei teadnud ühtegi teist gooti poodi meile öelda :D Lähimaks pakkus ta nelja sõidutunni kaugusel olevat Prahat. Hahahaa.

Teiseks miinuseks inimeste välimuse kõrval (ja ma mõtlen üldist välimust, mitte goth/metal värki) oli keel. Meenutas kergelt imperialistlikku suhtumist, et võõrkeeli pole vaja osata. Poemüüjad tundusid hoolimatud, mõni isegi tige, et teda tüüdatakse. Inimesed tundusid üldse hirmtõsised, kahtlevad, mossis. Ja eestlane pidi olema külm ja tundetu :D Me tundusime ainsad, kes niisama tänaval jalutades “helgemaid emotsioone” praktiseerisid. Muig. Okei, mingid poe-pilusilmad välja arvates, sest nood vadistasid ja seletasid nii, et kõrv suisa puhkas. “Tere” ja “Head aega” käis muidugi ette ja taha, aga seda öeldi kuidagi väga tuimalt ja ilmetult. Vastuolu. Rootsi/Stockholm on selle kõrval mu jaoks lausa tõeline paradiis :) Olga netikohvikus suvatses üks baaridaam suisa ignoranti mängida. Lollakas. Kolm korda küsisin ta’lt õlut, tema ainult kehitab õlgu et ei saa aru. Kui A. talle pivo ütles, siis tal ei jäänud enam küll muud üle kui “mõista”. Pärast selgus (Nicola jutu käigus), et tollel tsikil pole inglise keelega mingeid probleeme ja ta teab küll, mis Beer. tähendab. Sellegipoolest oli tal vaja alustuseks tüütutele välismaalastele end idioodina esitleda. Mitte ei mõista. Ja sarnane lugu oli enamustes kohtades, vaid mõnel korral suudeti meie ingliskeelse jutuga vabalt kaasa tulla, enamasti väljendas müüja nägu vaid suurt küsimärki (või terve trobikond väikeseid küsimärke). Seda isegi Prahas endas. Ja jällegi, oli ka üllatavalt häid kogemusi. Näiteks tehnikapoe meesmüüja, kellelt mp4 pleieri sain ja meie hosteli tsikk, kes oskas, suutis ja tahtis meiega täiesti vabalt rääkida. Clara good girl!

Ja mustad. Brr… Mustad sakivad! Neid oli liiga palju. Ja nad jõllitasid! Mingid tõmmunahalisemad (itaalia?:) tegid grupis pilte ja siis kui möödusime, hakkas üks mulle eriülbelt otsavaatama. Ma siis võtsin kätte ja jõllitasin teda vastu. Siis kui tema poole astusin, siis kui temast poole meetri kaugusel möödusin ja veel paar meetrit takkajärgi :D Ja tema seisis oma kambas ja tundus täiesti hämmingus (a la et läheb löömaks?). hahahaa. A ma lihtsalt muigasin lõpuks ja keerasin talle selja. Aga jah, musti oli palju- musti kui neegreid, musti kui mustlaseid, musti kui kaukaaslasi, musti kui räpaseid (kerjuseid). Kusjuures mustlased tundusid hoiakult agressiivsemad kui neegrid, a la jõllitasid ülbelt ja justkui eeldasid, et sa pilgu maha lööd. Höhö, dream on.

Okei, palju negatiivset (tegelt küll vaid paar kolm võtmesõna), aga oli ka hääd. Toit oli SUPER! Isegi kui me Albertist midagi “suvalist” tahtsime võtta, siis see oli ka nii hea, et viis keele alla. Õlu oli hea, pizza oli hea, praed ja pannkoogid ka. Nämm, täiega! Vb see ongi põhjus, miks paljud “vormist väljas” on, et ei suuda nii heale söögipoolisele ei öelda. Ma ka muudkui õgiks :D Ja kõige odavam õlu maksab veidi üle kolme krooni? WTF?! Brno loomaaed oli ka super! Suur ja keeruline (arhitektuuriga nähakse vaeva, linn maksab). Ja hosteli teise päeva korter oli super. Esimeses polnud suurt midagi (meenutas Nicola kolme peale üüritud elamist, kus igas toas oli vaid voodi, kapp ja paar tooli), kuid teine oli sigrimigri, seinad igast pilte ja kama täis, telekas, makk, kohvikeetjad, diivanid, lauad jne jne. Chill. Seal võiks talveajal, kui hinnad all, suisa mitu nädalat elada. Majade hoovipoolsed küljed on muidugi omaette ooper :D Tsehhe vist tõepoolest ei huvita, kuidas asjad välja näevad, kõik “tagumine pool” kõduneb ja laguneb… Samas, omamoodi lahe. Istud ülikitsa ja kõrge laguneva hoovi kohal rõdul ja puhud suitsu tähistaeva alla…

offtopic: nägin unes, et magasin haual. Ja veel valel haual, sest A. oli vale koha mulle kätte näidanud. Ja vanaisa hauakivi nägin. See oli suur ja pikali ja meenutas veneaegset ajalehte. Sinna oli graveeritud mingi ajalehe lehekülg artikliga, millel oli vanaisa nooruspõlve foto, pealkirja ei mäleta, aga selle mõte oli a la “Sotsialistliku töö kangelasele!” Irw. Ajuvaba…

Tomb

To dream of seeing tombs, denotes sadness and disappointments in business. Dilapidated tombs omens death or desperate illness. To dream of seeing your own tomb, portends your individual sickness or disappointments. To read the inscription on tombs, foretells unpleasant duties.

—————-
Now playing: Christ Vs Warhol – Cross Of Lorraine (Radio Dark Dimensions: ..::the other dimension of music::..)
via FoxyTunes

Eile hommikul vist paukus ja sadas vihma. Ma magasin muidugi (füüsiliselt) selle maha. Aga ühe kõmaka peale paariks sekundiks üles võpatada oli “kasulik”, kuivõrd uuesti magama jäädes sattusin otse übertormi keskele… Unenäos siis. Täitsa nunnu oli. Vahtida kusagil Mustamäe kandis taevast ja seda, kuidas “vesipüksid” vormuvad ja kuidas üks selline keeris otse üle polikliiniku juures asuvate valgete tornmajade läks… Mmmm… Päris tormi magan alati maha tüüpiliselt, aga vähemalt sain seekord kompensatsiooni. Rax ütles, et olid Väintsiga Äntu järvede kandis (seal kus MVO suvekad kunagi toimusid) otse tormi keskele jäänud ja et nüüd olevat sealkandis paras ports puid kuskil kolme meetri kõrguselt naks pooleks murdunud… Eks ta ole… Soojendage veel elukeskkonda oma kasvuhoonegaasidega :)

ps. inimesed räägivad… juhiomadusi on vähestel… üle oma varju on raske hüpata, oma liistudele teiste omasid juurde krabades… tekivad pinged… hea administraator ei pruugi olla hea poliitik… heast kantslerist ei saa ilmtingimata ministrit…

pps. vahel on raske taluda, kui põmst otse persse saadetakse? eks ta ole… hard to deal with ppl, without a privilege to shoot ‘em… :D

—————-
Now playing: Anstatt – NatioN
via FoxyTunes

Arstidele kasutamiseks mõeldud “vaimse tervise piibli” värskendatud väljaandesse võivad sattuda diagnoosid sellistele “häiretele” nagu väikelaste jonnituurid ja kompulsiivne söömine. Ekspertide sõnul võib uuendus kaasa tuua selle, et varsti ei saa enam kedagi normaalseks lahterdada.

Juhtivad vaimse tervise eksperdid hoiatavad, et vaimse tervise häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat DSM, mida praegu redigeeritakse ja mille uus versioon peaks ilmuma aastal 2013, võib tõsiselt õõnestada vaimuhaiguste tõsidust ja sildistada peaagu kõik inimesed mingisuguste häiretega, vahendab Reuters.

forte

Meenub muu seadusandlus, kus tühi koht täidetakse süsteemiga/reeglitega, et absoluutselt iga inimene oleks aheldatud vähemalt mingite kohustustega, et iga inimest saaks teatud tasandil kontrollida ja temalt teatavat käitumist oodata. Muidugi pole see 100% tõene väide, ometigi aegajalt tekib säärane tunne küll, kui vaadata seda usinust, millega uusi seadusepügalaid genereeritakse. Ja seda kohtadesse, kus ühiskond suudab väga hästi iseregulatsiooni korras funktsioneerida! Varsti seadustatakse ka supi söömine parema käega ja kes kasutab vasakut, peab selleks omama arstide poolt välja kirjutatud luba. :)

offtopic: kolmas öö järjest kus ma näen, et A. chillib ringi, aga seekord õnneks mitte mõne tüübiga vaid üksi (viimati oli Agent M’i kidramehega;). Meie Dra’ga pidime niisama omaette olema, kuni kazz kuskilt välja ilmus ja justkui meile öömaja pakkus (mingi mitte-kodune linn seega?) Aga kui tema poole kohale jõudsime, siis küsis hoopis, et ega meil telki pole ja vaatas aia poole stiilis, toas te küll magada ei tohi. Irw. Noh, juhtumisi mul oli telk ja üks magamiskott… Ja A. ütles, et ma peaks selliste unenägude pärast psühholoogi juurde minema, et see pole normaalne. Hahahaha… No seda ta tõesti EI TAHA, et ma sinna läheks, sest see ei ole nii, et tema arvab, et mul midagi viga, mina lähen ja siis psühh ütleb, mis MUL viga. Psühh hakkab olukorda lahkama ja see tähendab ka A. kaasamist. Aga see on ILMVÕIMATU, sest A. ei lase mitte kellelgi ennast lahata ega oma tegelikke mõtteid tundeid teada saada. Mitte kellelgi!!! Tema “mina” asub võitmatus tantaalkindluses, ehkki vahel väikeste loogikatrikkidega on võimalik seda rünnata ja meeleheitepisaraid esile kutsuda… :D Oh neid suhteid…

—————-
Now playing: Stoa – In Memoriam
via FoxyTunes

Olin peaaegu kohal, umbes kahe minuti kaugusel, kui helistati, et “Täna jääb ära.” Njah, mul on niimoodi “ära jäänud” juba neli aastat. Täiega nõme. Ja kui aus olla, siis ma eelistaks kasvõi kaks või kolm korda järjest käimist sellele, kui kokkuleppeid murtakse, isegi kui seda tehakse kolme korra üheks korraks vähendamise nimel. Ma lihtsalt tahan näha inimesi, kelle sõna ka maksab midagi. Mul on aastatega oksendamiseni kokkulepetest, mis ei pea… Siia-sinna loksutamine on niiiii ära väsitanud. edit: just praegu helistati, et uus aeg omakorda muutus. Novot, aja siis nii asja eks :/ Bürokraatia ikka imeb sajaga!

ps. ma näen kole palju und ja nö “teemakohaseid”, mis on otsapidi seotud eelneval päeval nähtu/kogetuga. Minu jaoks on see uus asi. Sai siin Blade’i silmatud telekas ja TrueBlood’i kui A. seda vaatas. Ja unes kah kohe vampiirid.
Keegi vana vampiir mingil “bosside kokkutulekul” otsustas “ridu harvendada ja konkurentsi vähendada”, tõi lauale sellise naiserusikasuuruse graveeringutega kera, millel oli nagu väike võti lukuaugus. Keeras seda võtit ja lahkus ise ruumist. Toimus niiöelda “valgusplahvatus”, mis teatavasti mõjub vampiiridele… tuhastavalt. Mulle meenus Star Trek Nemesis :D
Ja päev varem oli mingi veefiltreerimisjaam või midagi, kus suured mitmetonnised kivid liikusid vee survel kergusega, nagu oleks nad jäätükid. Aga vesi oli selline sitane, rohekas, haisev… Kloaagivesi. Ja siis üks väike prillidega poiss kaotas seal tasakaalu ja lendas sisse, oli alul niisama ehmunud, aga kaotas siis jalge alt kindla pinna. Ma ei oska küll ujuda, aga appi ma sellele jumbule tormasin. Mingi benji-hüppe moodi aktsioon, sest mu üks jalg jäi kuhugi kinni, sellal kui ma ise peakat tegin selle rõveda plöga sisse. Väike Prillidega Poiss rapsis seal vee all kätega, sai mu näpust kinni, tundis, et see on midagi toimivat ja haaras tervest käest. Järgmisel hetkel kiskusin ta välja… Brr. Ja ärkasin ise üles, mõeldes, mis kuradi asi see nüüd oli…
Aga unenägudega on see keiss, et kui nad on liiga intensiivsed ja kui neid on kvantitatiivselt liiga palju, siis ärgates tunned end läbikoinitu ja väsinuna, nagu ei olekski maganud. Mitu päeva järjest niimoodi ärgata on päris väsitav :D

pps. Ja mis mõttes mingid “lõunamaa jopskid” (nimetan neid nii eelkõige nende nõudva ja respektivaba suhtumise pärast!) NÕUAVAD meilt miskit? Head riigid ka muidugi. Ja kui eestlane peab meie kodumaist ihulähedast bürokraatiat kannatama, siis miks kurat me peame väljamaalastele erandeid tegema?! Eranditele on õigus ju üksnes venelastel, onju, neid ei tohi torkida, nemad on “õrn teema”. Tegelt ärritab see, et tullakse kambaga, esitatakse nõudmine ja arvatakse, et siis toimivad asjad nii, kuidas nõudjad tahavad. Riigi KOHUS on sellistele kraesse sittuda, nagu oma kodanikelegi ;) DELFI

Surm. Unenäos. Või kui mitte surm, siis (öine?) surnuaed ja surnud. Üllatav, et hoolimata võikusest ja “sügelevatest kuklakarvadest” ei tundnud hirmu. Vähemalt mitte halvavat. Meelde jäi selgelt vaid üks lõpudetail vahetult enne ärkamist. Avastasin, et kalmistul hakkas mingi liikumine pihta ja otsustasin põgeneda. Viivitamatult ja kiiresti. Tormasin otse kiviaia suunas ja tegin meeletu hüppe, sellise, nagu neid ainult unenägudes teha saab. Ning samal hetkel tajusin selja taga liikumist ja aeg hakkas “maha käima”. Keegi hüppas minuga koos, jõudis mulle järele ja hakkas isegi mööduma. See oli selline õlgadeni heledate juustega tüdruk. Surnud muidugi, nii umbes nädalake või rohkem. Kahvatu, mullane, esimeste lagunemise tundemärkidega. Aeg oli peaaegu seisma jäänud, sirutasin mingil põhjusel käe ta kukla taha, sellal kui tema mulle otsa vaatas oma võigaste silmadega. Siis vaatasime korraga alla, et kaugel see surnuaia piir, aed, on. Ning ehkki aeg oli minu jaoks peaaegu peatunud ja ehkki surnud tüdruk liikus erinevalt minust endise kiirusega, jõudsin “ohutule pinnale”. Sellal kui kõdunev plika põrkas vastu nähtamatut takistust, ja kuna ma olin ta pead ettepoole tõuganud, siis tabas see teda “valusalt” otse näkku. Mina olin hetkega “vabaduses”, sellal kui tema kukkus tagasi “pimedusse”… Huvitav, kes ta oli? Suvaline, arhetüüp?

Käisime Marega notari juures, ilma et konkreetset aega oleks muidugi kokku lepitud. Asjalood kiskusid jälle sinnapoole, et sebimisvastutus kaldus minu õlule langema, aga nihelesin end vist siiski vabaks. Las Mare asjatab, minu jõud sai otsa juba paar aastat tagasi! Mina vean end lihtsalt kohale kui vaja ja viskan paberile paar allkirja, kui kästakse. Ja järgmisel pühapäeval siis Taeblasse liiva tassima ja põrandat ehitama kambaga :/ Tahaks oma autoga sõita, aga selline kõver nägu kumas “raha raiskamise teemal” läbi telefoni, et… lähme siis ühe masinaga… Näeb Tonti ka üle mitme-mitme aasta.

ps. perekonna lõhkumine on NÕÕÕÕMEEEE! Eriti kui jubinad majas… Eriti kui protsessi käigus lõhutakse koguni kaks perekonda, kus MÕLEMAS lapsed majas :/ Mul on ilmselt terve tänase päeva paha olla, ehkki ma pole osaline. Ei meeldi mulle sellised asjad, peale mõne aasta tagust isiklikku teemakohast kogemust on mul igasugust sellist infot raske seedida :/ Ma loodan, et see keiss otsapidi minu perekonna Aruküla faktorile sitasti ei mõju…

Magamisest on meeles kaks jupikest. Ja mõlemas oli tegu noorte tibidega.
Esiteks olin kellegagi koos kuskil rahva seas ja märkasin veidi eemal mingit ülilühikeses punases hõlmikminis tibi. Midagi me tema kohta rääkisime ja järgmisel hetkel tuli see tsikk otse minu juurde asja ajama. Tal oli käes miskine mitme õie ja ühe varrega lill ning ma kukkusin automaatselt vaimutsema, et “Oh aitähh, mille eest?”, hoolimata sellest, et tsikk ei olnud otseselt mulle tähelepanu pööranud selle hetkeni. Flirt? Kuid siis ta pööras, st. ütles mulle midagi. Mina: “Sa…” Tema: “Ma… olen täpselt see, mida üks mees ihaleb!” Mina: “Peenike, nagu mu naine…” Muig, hoiatus, olukorra selgitamine, valearusaamade vältimine. Kuid eemaletõmbumisest polnud juttugi, kummaltki poolt. Igatahes, kuna ta peenike kael oli mu näole liiga lähedal, siis… ma tegin seda, mida ma laivis ka teeks (ja naisega ka teen), haakisin ennast selle külge. Nahk oli jääkülm, kuid soojenes kohe iga huultepuudutusega. Tibi oli naisejutu peale külge hetkeks kangestunud, kuid ei tõmbunud eemale, kallutas koguni pead, et rohkem kaela vabaneks juuste alt. Mnjah… ja siis taoti mul laivis uksele ja ma ärkasin üles. Jälle see neetud postiljon! :)

Pätut nägin ka. Tegi kuskil Mustamäel ilma poolhaagiseta rekkaga otse tänaval kaks kummivilistamise täisringi. Ja kui hakkas mööda sõitma, siis ma imestasin, et Vau, see on ju mingi blond tibi. Mispeale kobiseti miskit et See nõme hull lits jah! Järgmisel hetkel oli ta väljas (imestasin et põsed nii vistrikulised), nägi mind ja tundsime teineteist ära. Pätu. Näitasin talle tervituseks hevi ja ta viipas vastu… Mis selle unefilmi katkestas, seda enam ei mäleta… Igatahes mingi tibide teema… köh… Ja siis ärkad üles, mõtled kombekalt esimese asjana kerget häbi tunda, aga… väike mõttepaus ja… uni on asi, mida MITTE KEEGI ei saa oma armukadeda käitumise aluseks võtta ja… elu läheb edasi… :D

—————-
Now playing: Halford – Temptation
via FoxyTunes

right. hilter had won. no homosexuality allowed. fascism is the right way to go!

;)

• ps. irw, leidsin “globaalse peldikuseina”, HRC’l on selline juba aastaid ja aastaid :D
• WriteSomething
• pps. hängisin unes seeliku või koguni kleidiga, ei tea, ei ole kindel. Aga krdi imelik kogemus oli, jummalast imelik on selliseid asju peale ärkamist veel mäletada. Mingites poodides shoppasin… irw. Ilmselt A. teatud tõukamine “toast välja” tekitab igasuguseid reaktsioone…

—————-
Now playing: Die So Fluid – Draw A Line and Cross It
via FoxyTunes

Mis on elu eesmärk? Okei, vaevalt, et keegi suudab sellele täie kindlusega vastata, ning kogu värk jääb personaalsete spekulatsioonide tasemele. Igaühe jaoks omad eesmärgid, omad arusaamad. Aga “elu kvaliteet”? Kas elu on selleks, et sünnist surmani muudkui võidelda? Jättes välja muidugi esimesed eluaastad, kui inimloomalt ei saa mingit vastutusvõimelist käitumist nõuda. Ma ei näe mingit uba selles, kui peaksin ühest eluraskusest teise sukelduma, kui saan ühest jamast lahti ainult selleks, et avastada oma teelt Saatuse uue vingerpussi! See on ka põhjus, miks ma Elu ja Saatust nii mõnigi kord välja naeran. Esimest erilise julgusega, sest see sõda lõppeb iga inimese puhul vaid ühe tulemiga: inimene kaotab ja Elu lahkub kehast. Seega, kui lõpp on 100% ette teada, milleks siis mingi võltskäitumine ja silmakirjalik naeratus? Kui kisub kiiva, siis anna aga minna ja sõima see “abstraktne entiteet/arhetüüp/sümbol/mõiste” läbi.

Tegelt… ma lihtsalt lugesin Eikellegimaa läbi ja jube vastikult mõjus. Üks jama teise otsa, ei ole raha, ei ole õigeid sõpru, ei ole elukohta, ega tööd, ega mitte midagi. Või ei oska autor lihtsalt kõige selle sita seast positiivset esile tõsta. Raamat mõjus liiga raskelt ja oli nagu üks pikk-pikk “elu tagasilöökide logipäevik”. Mis viiski mind mõttele, et minu puhul asjad nii ei toimiks. Ma saadaks llihtsalt kõik pikalt, mul ei ole eksistents selleks, et ma peaksin vaeva nägema. Ma olen seda tüüpi, kes lebotab puu all ja ootab, kuni õun ise suhu kukub (lootes, et see mu sahtlit tühjaks ei löö seejuures;). Las “keegi teine” muretseb, mina ei pea see teps mitte olema. Las Saatan või Saatused või “kaitseingel” või kes iganes teenib paguneid, mul kama kaks, minu lõpp (nagu kõigil teistel) on teada: surm… Seega, ma lihtsalt ootan ja vaatan ja võtan, mis elu toob ning püüan minimaalselt energiat kulutada, et saada seda, mida ma tahan. Ja tahan ma õnneks vähe ja väga realistlikke asju :D

ps. mingi “kiimahooaeg” vist. Esiti tahaks laivis naist käppida igal võimalusel ja nüüd veel unedes ka mingid keisid. Ja veel sanxxx :D Krt, ma ju ei tegele teiste tüüpide tibidega, tegelikkuses… Pluss mingi eriti volüümikas blondiin… Hmz. Inimestel on ka jooksuajad? :D

—————-
Now playing: Ten Masked Men – Baby One More Time
via FoxyTunes

Oeh jah. Jubinaid rongile saates sattusin jälle konflikti :/ Mingi juua täis tegelane muudkui mulises tanklas müüjaga, ilma et too oleks midagi aru saanud. Ja mina muidugi vahele, küsisin, et kas müüja vene keelest aru saab üldse ja kui too pead raputas, hakkasin joodikuga mölisema. Noh, toonis, mida nöörsaapad, laigulised püksid ja SS-särk nõuavad :D Ronisin vanale nina alla koguni, et a la “Türa sa Eestis eesti keeles ei räägi, ei jaga matsu, et sinust sittagi aru ei saada?!” Muig. Vana ütles vastu ja nii ma siis olin valmis… eee… ma ei teagi mida tegema täpselt… A kogemata mainis, et ta poolakas ja 22a siin elanud. Kogu mu tuhin kadus. Kuigi takkajärgi mõeldes, poolakas või mitte, 22 aastaga pole suutnud ikka vene keelest kohalikule keelele areneda? Pagan, i need my car!

Ahjaa, et mõni liiga valesti aru ei saaks: 10 minutit hiljem sattusid minust mööda minema sellised vene keeles jauravad kujud, kes puhtalt oma valjuhäälse olemasoluga pingesse ajasid. Aga siis astus üks neist ligi ja küsis eesti keeles suitsu ja oli üldse jube viisakas. Respekt, sai kaks (suitsu) :D

ps. nägin unes MVO asutava kogu kokkukutsujat miniseelikus and it was fun, kuigi tuhmroheline pole eriti sex värv.. alpha-male in skirt.. ou yeah!

—————-
Now playing: The Birthday Massacre – Kill The Lights
via FoxyTunes

Mnjaa. Kustusin jälle enne 11 õhtul ära, diivanile suurde tuppa. Ja nägin agressiivseid unesid, suht. Kõigepealt sõda. Õigemini hetke, kui sõja väljakuulutamisest oli möödunud üks päev. Mobiliseerimiskutse ei olnud veel kätte jõudnud, kuid mina olin psühholoogiliselt/füüsiliselt juba sõjas. Erinevalt mu töökaaslasest, kel oli selline suhtumine, et paneb pidu ja võtab vabalt, kuni a la sunniviisiliselt püssi alla ei tirita. Sellal kui mina hakkasin kohe “asjaga pihta”, üritades käepäraste vahenditega hävitada ettejuhtuvaid vaenlasi ja nende tehnikat. Näiteks garaazist leitud suuri naelu pargitud veoauto kummide alla toppides :D

Ja siis oli midagi veelgi huvitavamat. Nimelt tiksusin (ilmselt tsikiga) kuskil lasnamäe kaubanduskeskuses, kui sattusin möödaminnes nägema, kuidas “mustad” järjekordse ohvri kallal olid. Ohvriks siis mingine 15-20 aastane poiss, kes rahaautomaadist või “ühekäelisest bandiidist” münte välja tahtis võtta. kaks musta astusid jumala ausate nägudega ligi (lükkasid poisi lihtsalt naerdes eemale), kükitasid ja hakkasid tolle raha omale tasku pistma. Justkui teades, et keegi mitte midagi ei tee. Huvitav, et isegi unes oli mul see kõhklusmoment. AGA… pöörasin siiski ümber, ronisin “mustadele” külje alla, lükkasin nad eemale ja hakkasin irisema, et noh sitarattad, mis teete, raha vaja jah?! Mispeale üks ütles, et oli 120kr trahvi saanud ja nüüd ju vaja ära maksta (mis tähendas siis suvalist inimest sellest summast ja miks mitte ka suuremast välja tõstes). No on paugud! Igatahes, flippis ära ja läksin kallale. Siis kui raev peale tuleb siis on huvitav (ka reaalsuses), oled justkui poole kiirem ja tugevam ja hoolimatum. Igatahes, rabasin “isal” kaelast kinni kahe käega ja viskasin ta nii eemale, et tüübi pealagi käis kolks vastu põrandat ära. Enam ei mäleta, mis “pojaga” tegin, aga 5min hiljem, kui ma keskusesse sattunud emaga rääkisin, läks ta must mööda metallist kaelalahases, suu ja hambad sodid. Ma veel hakkasin tõelise agressori kombel ilkuma, et “Kuule sõber, kõik okei?” Irw. Aga nii teeksid nemad ja inimesele on ju tore anda maitsta tema enda relvi. Ja “mustasid” on eriti tore koinida.

Mul on laivis nendega kolm kogemust ja kõik korrad negatiivsed. Kõigepealt nägin poole meetri kauguselt, kuidas mustlasmutt hakkas ühte vanameest “lohutama” trammipeatuses Baltas, sellal kui käsi libises siuhh tollele taskusse ja minu nina ees rahakott tuuri pandi. Ma olin nii jahmunud et ei osanud a’d ega o’d siis veel öelda (nüüd oleks natuke teine lugu).
Teine kord Lasnas Lindakivi juures nägin kuidas lühike tressides “must” korra vilistas (mingile kiitsakale teksades ja lühikeses ruudulises pluusis Eesti poisile), mispeale too pilgu taha viskas ja kohe jooksu pani. Must nägi jooksmist ja käitus nagu kiskja- mis eest ära jookseb, tuleb maha murda- ja pani täie vandiga järele liduma, oma lühikeste jalgade kohta üpris väledalt liikudes.

Kolmas kord jäin Tallinn-Väikse jaamas oma prillidest ja gaasist ilma, kui tshurbannide perekond (isastest koosnev küll) seal pingil persetas ja siis mööda mineva eesti poisikese enda juurde kamandasid. “Isakesele” hakkasid mu tutikad mustad prillid meeldima, mis ta mult lihtsalt ära võttis, sest ta tahtis neid omale. Dressides “poeg” küsis, mis mul taskus on ja enne kui jõudsin isegi vastata, käis ta käsi korra siuhh ja gaasiballoon oli taskust läind. See oli kuradima kiire ikka! Kolmas tüüp ainult irvitas kõrval. Aga “isake” andis mulle vastu peegelklaasidega ja Harley-Davidsoni logodega päiksekad ja kuna tol ajal oli mul suht selline HD maania peal, siis minimaalselt sain ka ise kasumit (kuigi see pole ikkagi SEE).

Nii et siin pole väga imestada mu “üle vindi” reaktsiooni kohta mõned päevad tagasi, kui mingi kuradi “must” julges piiksuma hakata :D No juhtub…

ps. viimaste päevade veidramad laused otsingumootoris, mis siia suunanud:

• mu laps huvitub satanismist
  satanismi uhkuse lipp
  paranoiline skisofreenia

—————-
Now playing: Anima – La enfermedad del alma
via FoxyTunes