VOX DEI

Mainisin, et laenukohustus hakkab otsa saama (ja para läpaka liising sai ka mõned kuud tagasi läbi) ning kohe oli ex-tibi jaol. Unes. :) Huvitav huvide konflikt tekkis seal hetkeks. Aga õnneks oli tegu unega. Ja milline alateadvuslik sümboolsus, raha hakkab jälle liikuma ja kohe ka olemas sellele kiiresti kasutuse leidja. Muig.

Kuradi soomlased oma streikidega! Meil on küll laovarud olemas, aga kuri kahtlus, et varsti on jama käes. Enamus toormest tuleb ju Soomest. Kaua me oma laovarudega vastu peame, mõned päevad? Mnjah. Loodan, et meil ka otsi kokku ei tõmmata ja palgata puhkusele ei saadeta või midagi. Siis oleks crap :)

—————-
Now playing: Hannah Georgas – Chit Chat
via FoxyTunes

Next bird came down. Kusagil Lasnamäe moodi kandis ja 90 kraadise kaldega. Suur nelja propelleriga lennuk. Jäi ilma vasakpoolsest mootorist kui tiivaga vastu maja põrkas ning plahvatamise asemel oli üleni leekides. Akendest oli näha, et sees kõik põleb. Ning jäi 90 kraadise nurga all ühele tiivale ka pidama, toetudes vist majaseinale, mis oli väga kummaline. Ning ma olin siiralt üllatunud, et “seni olen ma selliseid asju ainult unes näinud!”. Mnjaa…

Aga nüüd välja sööma. Ja kui Somps helistab, siis talle üks SP… Loodan, et ma helistamise hetkel päris linna teises otsas ei asu.

Eks ta ole, maakoht tuli jälle külla. Unenägudes. Seekord oli keegi hõivanud meie tellistest kuuri ja seal sedavõrd heaperemehelikult sees elanud, et kuuri seinad olid lagunenud, katus sisse vajunud osaliselt ja kogu krempel paistis kohe-kohe ümber minevat. Seejuures üsna vastuolulise detailina märkasin läbi lagunenud seina, et kuuri keskel on midagi korstnajala laadset ja selles omakorda väike ekraaniga juhtpult nagu majaalarmil.

Järgmine uni, mis kohe otsa sõitis, oli seotud… well, ma ei teagi, millega täpselt. Meelde jäi igatahes üsna viimane detail: haua kaevamine, haud ja sellesse lükatud kirst mingi lühikese ja kiitsaka vanamehe laibaga. Mõtlesin/mõtlesime, et peab veel süvendama, persse see kuue jala teema, siia kuradi auku peab veel kaks tükki ära mahtuma. Ja siis kõõlusid Aive ja Marta lühikeses valges kleidis seal haua serval ja kirstu otsas ning mina tegin muudkui digikaga pilte ja… meil oli täiega fun ja jumalavallatu olla. Tõeline anateemi keiss… :D Aga noh, satanistidelt ju muud ja paremat käitumist ju ei ootakski eksole? Või satanistlilt ainsuses “kombekamate” unenägude nägemist ;)

• Nii. Vaid üks (ja “täielikult eesti keelne”, nagu ümbris seletab) mäng ei läinud uues arvutis käima, sest ming programm vajab vist “older soft- and hardware”. Heh… Iatahes on mul nüüd päevadeks, kui mitte nädalateks tegemist. Kõik need plaadid, mis on kannatlikult riiulis oma järge oodanud. Kuid, aastaidki… Natuke uuemat kama ja natuke nostalgiat…

GHOST RECON
COUNTER-STRIKE
DEUS EX
HITMAN 2
SPLINTER CELL: CHAOS THEORY
SPLINTER CELL: DOUBLE AGENT
FLATOUT 2
GTA III
C&C GENERALS
C&C GENERALS: ZERO HOUR
DOOM 3
RED ALERT 2
CONDEMNED: CRIMINAL ORIGINS
MIGHT AND MAGIC IX
DEVASTATION

—————-
Now playing: Smiths, the – What difference does it make? [onAir: Schwarze Welle] (Radio Schwarze Welle – das Radio mit den besten dunklen Liedern)
via FoxyTunes

Mnjaa. See, et ma unes pidevalt taebla maja näen, hakkab juba kergelt närvidele käima. Seekord tuias seal ka vanaisa, keda vaadates me Dra’ga mõtlesime, et “mida tema siin teeb, ta on ju surnud!”. Oli kõik toa ja värgi korda teinud ja… Vihje minule, et ma peaks majast ikkagi hoolima ja seda korrastama? No käsud teispoolsusest ei lähe korda. “Unenäovihjed” seda enam! Punkt! Üks lapsepõlva sõbranna oli kah seal. Veider. Jätsin Dra autosse magama ja loivasin tðikile järgi, kuna kogu külas ei paistnud mingit muud liikumist olevat, kõik oli justkui välja surnud, reaalselt surnud. Ja kuna me olime maal, siis ma mõtlesin temast nagu “maakast” ja et “maakatega on lihtsam, loomulik… ilma silmakirjaliku teeskluse ja mänguta”. Mis tähendab seda, et tegevus toimus instinktidel ja õrnal flirdil ning jõudis suht ruttu… Well, OLEKS jõudnud, sest mul on kalduvus “valel hetkel üles ärgata”. :D Kuid ikkagi, surnud mind ei käsuta! Kasvõi iga öö võivad ennast vilgutada, mul ükskõik. Sellest jutust on juba aastaid siiber, kuidas surnud “vanemale generatsioonile” end unenägudes ilmutavad. Edu neile, mingi jah aga iga sellise “vihje” peale hirmunult hauaplatse korrastama. ORJAD! Haual käiakse siis kui tunne tekib, mitte siis kui mingi mõjutus saadakse.

Njaa… reaalne elu kajastus kuidagi kiiresti dreamscape‘i… aga Rootsi ma üksi siiski ei jõudnud. Kuna unes on alati kõik kõverpeeglis, siis oli Rootsi laeval mingi “peatustega marsruut” ja kui järgmises peatuses maha kobisin, olin ikka veel Eestis :D Eks ta ole…

Aga praegusel sügisesel ajal lühikeses suvekleidis gynoid oli huvitav, sellise otsa pole varem unes sattunud. Jätsin ta veel ööseks õue auto kõrvale, et “kui gynoidi kuhugi seisma jätad, siis tal on võimatu sealt lahkuda”. Aga no võta näpust, kui siis tagasi läksin, oli ta mitu meetrit eemal ja “tegeles” mingi isasega :D Nojah, eks gynoididel ole vist suva, keda nad panevad, peaasi et funktsioneerida sihtotstarbeliselt :)

Ja 9h magada oli nagu täiega nauditav! “Mõnetunnistele öödele” vahelduseks. Vb seepärast, et terve voodi oli minu päralt…

Ohh jah, kell 3 öösel nägin unes mingeid muumiaid (ja vist Jasonit, kes oli ootamatult jube aktiivseks ja “kontaktivõimeliseks” muutunud) ning ärkasin klõps üles. Eks ta ole, ei mingit und rohkem. Nüüd pole mitte kui midagi teha, ainult üleval tiksuda nagu fomo’gi, kel on “selline öö” juba mitmes. Et siis mõne tunni pärast tööle…
Võiks lugeda AD “Nastja“-t, mille ta paari tunniga loetud sai või kolada rutiinselt hilbusaitidel. a la Fanplusfriend või siis need Stockholmi omad, mida “neiud” siin välja otsisid… :D

ps. oh postiljoni käru koliseb maja ees nagu kellavärk, peaks lippama korraks alla ja vaatama, ega Halensi lipikut ei toodud ;)

————————–
Listening: Linda – Na Kraju

Esimest korda (vist) teadvustasin endale, et rääkisin unes vene keeles. Selle juurde kuuluva "mu hääl on suurem kui ma ise"-tooniga. Astusime Ra'ga mingil põhjusel Vene armeesse või sõjaväekooli :D Ja vooditeks anti meile pika koridori otsas asuvad asemed, mis idee järgi olid juba hõivatud (sõdurid magasid kahekesi voodis, pead eri suundades). Ümberringi valitses totaalne NL-ajastu, lapsed jalutasid vahetunnis koridoris ringiratast, nagu ma ähmaselt iseenda algklasside kogemusest mäletan. Nilbe! Mingi pioneerikaltsuga tüdruk üritas mu tulemasinat sisse vehkida, sest see oli vinge asi läänest :D Ühe vehkiski, aga teist suutsin siiski kaitsta…

Ok, anyway… Oleks kiiresti-kiiresti vaja "siseinfot" Stockholmi goth poodide osas. Elik siis riide- mitte muusikapoed! Kui trip läheks maksma alla ühe kilo, siis ei saa ju sellest loobuda, eriti praeguse masu ajal. Aga eks näis, mis üldse sellest välja tuleb ja kas tuleb.

ps. …nagu rollimängud, käid inimeste seas ringi ja võtad järjest omale uusi (mõttelisi) rolle, olenevalt sellest, millised inimesed su ümber on ja kuidas nad käituvad või mida sa nendest ühel või teisel põhjusel ootad (agressiivsus, argus, uudishimu, ükskõiksus, vägivald…) Kui ma pean päev otsa mööda kaubanduskeskuiseid ringi kolama, siis selline ümberlülitus on täiesti tavaline nähtus. Kord oled selline neutraalne kuju, kes teistele otsa ei vaata ja siis hakkad "ülbikuks", vahid otse silma, käitud vb isegi provotseerivalt ja konflikte otsivalt… Veidraks läheb/läheks asi aga siis, kui tekib tunne, et ka m-mode is just a role…

Unes oli täna mingi surm või surnud või surmahõngus teemaks. Esiteks seiklesin võimude eest autoga põgenedes mingis linnas päris pikalt. Sedasorti linnaseiklused kalduvad alati suht huvitavad olema. Sain vist neil korraks silma alt ära ja siis tekkis vajadus välismaale pakku minna. Detailidest jäi meelde, et teiselpool piiri oli tarvis omale kolm autot sebida, millest üks pidi kindlasti maastur olema. Ja et ma otsustasin abielusõrmust näpust siiski mitte ära võtta. Midagi seoses identiteedimuutusega? Surmaga oli asi seotud seeläbi, et kaaslaseks oli mu põgenemisel ja pakku minemisel mu isa. Kes on teatavasti kutupiilu.

Ja siis vahetult enne ärkamist oli juba hoopis teine teema. Töökaaslased. Tundusime mingid sõdurid olevat. Ja otsustasime veidi "pool-illegaalselt" endale väikest privaatõppust teha. Seejuures viskas M. lendu ühe granaadi, mis K. lähedal plahvatas. Viimane lendas uppi ja jäi sinna liikumatult lamama. M. läks näost ära kargas ligi, rabas eriti jõhkralt ja agressiivselt K.'st kinni ja rebis ta selili. Justkui vägivaldne käitumine tooks sellises olekus inimese tagasi vitaalsele elule. Ma olin kergelt jahmunud, nii haavatu/surnuga sedaviisi käitumise kui selle üle, et konkreetne isik üldse kutu tundus olevat. Üldse tundub, et surnud lähevad mulle unes paarsada protsenti rohkem korda kui IRL. Isegi väga lähedaste inimeste surma suudan ma oma teadvuses tasalülitada. K. liigutas veidi vaid pead, suud ja silmi. Tundus et on mineja. Ma potsatasin istuma, võtsin mobla ja küsisin, et kas helistan 112 nüüd (või oli see 911?)… M. oli aga tuim ja tõmbus mingisse oma mulli, justkui ei huvitaks teda enam miski mis edasi saab.

Nii et surm jah? Irw… Unenöod on sellised toredad asjad, et muud nad ei tee, kui annavad "valesid signaale". Või on viga lihtsalt tõlgendajas. :D A milleks üldse tõlgendada, palju parem on sellesse kõigesse suhtuda nagu huvitavasse vahepalasse, improvisatsioonikooli filmi… Teadlased meil va tublid tegelased on juba omadega nii kaugele jõudnud, et suudavad mingil määral ähmaseid pilte inimajust välja meelitada. Küsimus aga oleks, kui see oskus neil sedavõrd paraneb, et ka unenägusid on võimalik visuaalselt arusaadavalt salvestada, siis kuidas see inimesi mõjutama hakkab. Psühholoogiliselt. Vaatad filmi, näed iseennast, mõistuse kaugemais nurgas liigutab end koguni äratundmine, et see pole mitte sinumoodi näitleja, vaid et see oledki sina ja need kogemused on sinu omad… Kas teadvuses lähevad asjad veidi sassi? Mingilgi määral. Kes on näinud, et hüppas kuskilt kõrgelt alla ja jäi ellu ning hakkabki arvama, et tal on selline võime (paljud tahavad alateadlikult (koomiksi-)kangelased olla)…

Unehäired. Pole sittagi maganud kaks ööd. Nagu mingi pildi ette viskab, nii ärkan üles. Ja niimoodi öö otsa, iga paari tunni tagant. Suht nõme… Aga vähemalt MINGI kaadri ikka ette annab, muidu oleks "täitsa jama". Miski "suhe" arenes, päris huvitav tšikk oli (tundus et oli "kampsun", kunstikalduvustega), alul puges niisama lambist kaissu kerra (ja mina muidugi oskan sellistel puhkudel ainult ühte moodi käituda), siis tõmbus hiljem hirmunult minust eemale, kui selgus, et ma olen "rõngastatud"… Mingi paaripäevane keiss mahtus unenäosse ära suisa. Ja siis ärkasin hetkeks üles ja ainus mõte, mis peast läbi käis (naise liigutamise peale voodis), et ära üritagi, kasvõi kogemata, mu "teist suhet" tuksi keerata. Ja magasin edasi :D Üldiselt mulle meeldib "sealpool" selliseid "kahtlaseid tegemisi, kahtlaseid olemisi" näha, läbi mängida (seejuures emotsionaalseid, mitte seksuaalseid!). See tekitab kuidagi imeliku veidra tunde, mis jätkub veel pool päeva ka reaalses maailmas. Teed oma igapäevaseid toimetusi, aga samas surised sisimas mingis imelikus uimas, nagu oleks salaarmastuselt keppi saanud või miskit :D
Huvitav kas ma homme saan normaalselt magada… Sellised poolunes-poolärkvel tiksumised hakkavad varsti tervist ruineerima…

Swedbank helistas ja hakkas nii mesikeelselt kahtlast kuldkliendi juttu rääkima. Et kuna olen kuldklient, siis oleks häääästi kasulik (võib-olla), kui ma ka kuldkrediiti omaks :D Nojah, selle ainus kasutegur, mis hetkel pähe kargab on idee, et ei pea enam avanssi küsima, saan oma harvad rahalised kitsaskohad kuu lõppudes ilma töökohalt miskit lunimata ületatud.

ps. +see annab vist võimaluse PayPal teha ja eBay’d naise tahtmistest sõltumatult kasutada :D Oh seda elukest eksole…

Pea valutab, suitsuga sai vist liiale mindud eile… Tänaseks päevaks on see-eest ainult üks pulgake. Süda läheb ka kohe pahaks: homme hakkab tööorjus.

ps. nii igapäevane vist, et… sai enamus ajast suht tavalisi tegemisi sisaldavas unenäos minis ringi tuuseldatud. Ja mu USB pulk läks katki… :D

pps. Morgul on hetkel minu poolt kuulatavas muusikas jätkuvalt "süüdi"…

———————–
Listening: Highland – Figlia De la Luna