VOX DEI

Et siis tänu teises toas magavale Ajule või lihtsalt närvilisusele sai naa vähe magatud, kuid sellest hoolimata lõi öösel filmi ette. Ja samuti veidi hüpleva ja närvilise… Lühikokkuvõte, mis mitte mingil juhul ei peaks kedagi huvitama ;), oleks siis järgmine:

Sai kusagilt üks Chevy Blazer laenatud, võetud, varastatud (ei mäleta enam mis nimelt, aga vahet vast pole eks), natuke ringi sõidetud ja siis mingi kooli ees maandutud. Pooleldi peenrapeal, niimoodi ülbelt stiilis “mul on nii suur auto, et pargin kus ja kuidas tahan”. Et siis läksin ma kooli ja hakkasin isegi tunni vastu huvi tundma ühel hetkel, sest ei jõudnud mulle kohale, miks bioloogiatunnis äkitselt kooliõpikus Theban fondiga tekst on. See teatavasti on siin-seal kasutuses maagilise tähestikuna. Järgmine hetk oli see, et nägin kuidas mu fuugatud Blazer akna alt omakorda minult ära fuugati ja oi kuidas ma siis klassis olevate molkuste pääle lõugama pistsin, et kõik näevad, kõik teavad, kes selle autoga tuli, aga mulle raisk ei ütle (mida nimelt, sest ma ju nägin viimasel hetkel ise, kuidas ära sõideti, kaks molkust masinas olid veel silmaaukudega militarymütsides?!). Kobisesin miskit, et olgu, lähen võtan siis kodust teise auto (Almera), aga kodupoole marssides hakkasid mingit türapead minuga samas suunas kõndima ja kõva häälega räuskama, kuidas ma ikka Blazeri tuuri panin (kus nad teadsid?!). Jooksis mul juhe klõps kokku, lendasin neile siis vastu ja kõige kõvema hääle tegija sai lataki peopesaga vastu nägemist. Juhtumisi oli see Uziel :) Teine tüüp oli kaks korda suurem ja kuna tollele ei meeldinud, mis ma Uzimuziga tegin, siis tahtis mulle omakorda ketukat anda. See aga ei sobinud omakorda minule jälle ja tulemuseks oli see, et suskasin suurt ja kurja kappi ülimullase pussiga kaela. Oi ta oli solvunud, mitte seepeale, et ma teda noaga lõin või et verd purskas, aga et tera oli sitase mullaga koos :D Kolmandat tonti ei mäleta, too oli siuge passiivne vennike…

Ja siis hakkas äratus piiksuma ja mu viietunnine magamisaeg oligi otsa saanud ja Aju vajas kiirest Piritale kooli toimetamist ja enda perse tööle vedamist … Vaat nii… :D

Tra huumor!!!

oli postitus, ei ole enam… kood läks nässu :)

Tiamati poisi kõrvalprojekt…

http://www.myspace.com/crucifyher

Vahetevahel juhtub, et näed und, mis ärgates sind veel päeva otsa surisema paneb. Tundub et seekord oli jälle midagi sellist, aga kuna ma suutsin vahepeal tänu Drale mitu korda ärgata, siis enam päris täpselt ei mäleta. Mõned detailid jäid aga küll meelde. Esiteks mahajäetud maja, kus ringi kolades sattusin keset tuba karjuvale vastsündinule ja hetk hiljem riidekapis kerratõmbunult maganud lapsele. Või noh, alul arvasin, et tegu lapsega, sest kui ta ärkas ja me suhtlema hakkasime, tundus talle vanust veidi juurde tulevat ja peagi oli mu ees keskmisest veidi laiemate puusadega noor tsikk, kes ühel hetkel oli koguni päris paljas. Mitte et me miskit teinud oleks ;) Naljakas ja huvitav oli ka see, kui ta siis paljana ettepoole kummardades ühe näpuga oma kliitorit varjas, et tagapool olijad (st. mina) jumala eest miskit ei näeks :D

Ja siis oli üks gootitsikk, selline vaene väike nagu VampGoth. Et tahaks nagu olla, aga pappi pole piisavalt ja siis tuleb lihtsalt olemasolevatest musta värvi riietest midagi kombineerida. Selline tukaga tibi oli, kes Aivele kindlasti ei meeldiks. Talle väga tukad ei istu, mulle aga küll. Käisime ebamääraselt kusagil ringi ja siis sattusime kogemata ta isast mööda minema, selline robustne suure habemega ja õllekõhuga tegelane, kelle ühest lausest võis välja lugeda, et tsikk… on hoopis poiss?! Oi mul käisid unes kõikvõimalikud kiired valemid peast läbi ja… ja ma ei reageerinud mitte kuidagi peale selle, et tõmbasin potensiaalsete arengute nimekirjast seksi maha. Kõik muu jäi alles, kaasa arvatud väike äsjatutvunu suudlus… hmz. Mille algatajaks olin täiesti süüdimatult mina… hmz. Mingi aeg hiljem püüdsin paaniliselt mingi ajakirja abil selle poiss-tibi nime teada saada (miks ma küll otse ei olnud küsinud, või olin… aga tahtsin taustainfot leida, sest ta oli mingil määral kuulus, bändiinimene vist), aga tee mis tahad, unenägudes on konkreetse infoga mingid debiilsed raskused. Rahatähed on stiilis 123krooni ja ehkki ma nime teadsin, ei suutnud ma seda paberilt maha lugeda. Kohe üldse mitte, isegi pika tähthaaval katsetamise peale. Ja sealsamas kõrval oli too teine tsikk, laiade puusadega, kellele mu pingutus ikka ülimat nalja pakkus… hehee… vaat nii.. Huvitav kas ma IRL kah sellisele she is he- asjale samamoodi reageeriks???!!!

Vaatasin just viimast BS Galacticat, mis torrentites liigub ja kiskus jälle ära hanguma. Variant üks, see on tingitud pigem sellest, et ma kogu aeg toas passin ja ei “ela”, kui millestki muust. Variant kaks, ma lihtsalt olengi selline jobu, kes igapäevadetailidest suudab välja võluda mingi sisemise eksokonflikti. Ehk siis hakkan mõtlema laiematest ja universaalsematest asjadest, kui ühe inimese tühine elu ning selle loogiline järgmine etapp on iseenda tühisust “avastades” masendusse sattumine. Ntx on väga sümpaatsed mainitud sarjas esinevad “kõrgemad kui mateeria”-teemaarendused, Baltari ja Caprica Six vaheline emotsionaalne side, mis paneb neid teineteisest intelligentseid ja dialoogi võimaldavaid hallukaid nägema. Või Warriorprincess Xena iha suremise ja uuestisünni kogemuse järgi. Või üleüldse cylon’ite püüdlemine Jumala poole. Tehisintellekti arglik jumalikkuse faktori kompamine… Mõnelt tolalt nõuaks see liiga suurt pingutust aru saamaks, kui “mateeriast kõrgem” selline tegevusliin on, mõni suudab aru saada vaid action‘ist. Kahjuks.

Seisan akna ees, kisun suitsu ja vaatan väljas olevat maailma, mis 8 tunnise lumesaju jooksul valge jama alla mattus. Käisin vahepeal autot puhastamas, et äkki päike suudab ka jääd sulatada. Kõrvalkoridorist tuli mingi naine ja ütles mu selja tagant mööda minnes midagi. Ma ei tea mida, aga see võis olla tere. Mustad juuksed, mustad päiksekad, must mantel ja saapad. Ja mustad võrksukad. Njaaa… Huvitav kas ta on selle kiilaka prillidega trummari tibi? Too ütles ka mulle kunagi “tere” niimoodi lambist.

Kuhu edasi püüelda? Korterisse on kõva 5 asja vist veel osta, siis on piir käes. Külmutuskapp, Drale uus voodi, Aivele peeglilaud, laelamp… Ja edasi? Inimesed, hoidke unistusi, mis tunduvad olevat haardeulatusest kaugemal. Neid on vaja… Need hoiavad liikumas… Minemine on vahel olulisem, kui kohalejõudmine.

Ma ei suuda mitte midagi pastakast välja imeda… (See ütlemine ei oma varsti enam endist tähendust vist, eriti ajal, kus räägitakse, et lusikad kaovad köögist kust seda ja teist peagi.) Viimane vaba päev käesolevas pausis, siis jälle tööle. Või noh, uus päev juba käes tegelikult. Ei mingit puhkamist enam… Kuigi kui aus olla, olen juba mingil määral ära harjunud, et kahe kuu jooksul pole trükitööd teinud rohkem kui nädala jagu vist, aga raha on kukkunud kontole ikka mitukümmend tuhat. A eks seekord annab palgapäeval tunda, et lebo olnud. Peab veidi viisakamalt elama, kuigi vaadates poeskäigutihedust ja numbreid tšekkidel, ei tea kas õnnestub. Vähemalt siis mitte, kui kaks nõudlikku lisasuud süüa ootamas :)

ps. Heli tekitab paanikat, nägin teda üle paari aasta, kui Aive’t Hessi sööma viisin ning see, et nad kannavad suht ühesuguseid riideid (st. sama stiil) ajas hetkeks juhtme kokku… Sama jope, samad saapad, samasugune üle õla kott… Ja see peaks olema naljakas. Heh…

pps. mingi sisemine kurbus is lurking in the corners. Mingi kurbus, mis on midagi suuremat kui ma ise olla suudaks. Ei saa istuda, astuda, ega olla… Mõistus jookseb kaootiliselt siia sinna ja täna avastasin, et mu arvamus kirjutamisse põgenemise oskusest on vaid soovunelm. Ega ikka lambist ei suuda arvuti taha istuda ja kirjutama hakata. Seega ainus võimalus “põgeneda” (ehk siis hõivata mõistus millegi konkreetsega) on kas arvutimäng või sarjade vaatamine. Ja arvutimängudest on mul siiber juba esimese viie minuti jooksul, isegi kui nad on uued… Seega jäävad üle sarjad… SG Atlantis, uus osa jõudis just kohale. Saved by the… wraith.

Kahe ja poole tunniga on võimalik jõuda Tartust Rõnku, tagasi ja Tallinna. Ehk siis käisime Draga Tartus üle miljoni aasta, Andrese pool, LFA “istumisel”…

Viimasel ajal üha tüüpilisemaks kujunevate tšekkide näidis: :)

Sattusin jälle kogemata ühe enam-vähem vaadatava sarja peale. Seekord küll ei saa seda päevade kaupa vaadata, lõpp tuli kätte juba samal päeval, kuivõrd tegu miniseriaaliga. Ehk siis The Lost Room, mille reklaambannerike jäi silma vaadates Stargate Infinity multikat, kui ma õieti mäletan. Film siis ühest motellitoast, kus juhtus midagi ja kus kõik ruumis olnud esemed said uue funktsiooni. Näiteks käärid, millega sai esemeid liigutada, klaassilm, mis tuhastas inimesi, jättes alles vaid riided jne. Ja peamine, ehk siis võti, mis avas IGA ukse, võimaldades tuppapääsemist, millises maailmapunktis tahes. Ning vaat sinna tuppa kadus kogemata peategelase tütar, ning film ongi põmst tema tütre otsingud läbi mainitud artefaktide ja nende jahtijate salaplaanide.

Saavutus, suutsin täna Rooberti minema peksta räigelt. Nagu tekkis tunne, et hape hakkab kõrgemale ronima, kallasin kamaluga vett alla lahjendamiseks, ning kriitilist piiri ei saanud see sitt ületada. Joogijanu polnud ollagi, aga asi toimis, ja muu ju ei loe.

Ja petsingi ära. Ise ropsisin tööl veel kolm korda, aga arsti juures jahvatasin ausa näoga, kuidas kõik on kõige paremas korras ja kuna igast testid toetasid mu sõnu siis… no siis ongi. Ja igapäevane Roobert kuulub korra juurde :) Aga veeniverevõtmine on öka! Ja oma prillide eest maksan ma siiski ise, mitte ei viitsi töökohas bürokraatiaga jännata…