VOX DEI

Kõigel on põhjus. Vaikimisel. Ja lärmil. Igaüks kannab oma eesmärki.

Kui üks infosõdurike kukub ära… saab peagi kusagilt mujalt uue asemele…

Vaenlastega ühes paadis… ok, muus transpordivahendis. Ja mitte vaenlastega, vaid nende kaasade või ex-kaasadega… Kusagil ütlesin, et maailm on väike. On jah…

Aigrol on tobe kass. Mingi täiesti peast egiptlane, selline karvutu ja kortsus nagu väike vanamees. Nimi on kah paras, Nilbu :D Ja Dra fännas täiega trummikomplekti…

Peast soe, peaks magama minema lõpuks, nagunii ei pea tervet päeva vastu… või pean?

Ma kardan et inimesed andestavad, et inimeste sõna ei maksa midagi. Kui tülli minnakse, siis ollakse tülis. OLLAKSE ses mõttes, et kui teemaks tuleb, siis ära ei lepita, aga muidu on asi unustatud. Samas mis krdi õigusega ma eeldan, et teised suhtuvad inimestesse nii nagu mina. Kui ma olen kellegi maha kandnud, siis igaveseks, pole mingit võimalust, et ma hakkan jälle tegemist tegema inimesega, kelle kohta ma olen öelnud, et ei taha teda enam näha ega kuulda. Aga üldiselt teiste inimeste sarnased väited ei kanna. Võin julgelt TEISI valetajateks pidada, sest “õigete parameetrite tulemusena” võib must valgeks muutuda ja seda sugugi mitte mõnikord, vaid enamasti. Niivõrd “sõnapidajad” on vaenukandjad. Näiteid on jalaga segada, kus näen kuidas keegi läheb kellegagi tülli, poetab tuulde lauseid stiilis “mitte kunagi enam…” ja siis mõne aja pärast “unustab” ja libiseb vanale rajale. Hale!!! Võite väita palju tahate, et viha ja vimm ei ole inimese tervisele ja arengule hea, kuid hale sellegipoolest. Aga muidugi, vaid mina olen selline friik, kes ei andesta… Isegi aastaid peale vanaisa surma ei ole andestanud talle pilti, mida ma 8 9 aastaselt nägin, tema kallaletungimist mu isale. See oli lihtsalt üks näide. Ja 15a. hiljem pole andestanud emale lauset, kus ta uhkusega ütles, et ta uus tüüp pole oma lapsi kunagi löönud. Hiljem selgus, et too tegi ilmselt vahet OMA ja mitte-oma lastel. See oli teine näide. Ei mingit andestust. Tuleb unustada, kuid mitte andestada. Sest unustus toob meelerahu, ega lase tekkida sisemisel stressil ;)

…maailm. Ei, Eesti tegelt… Kuna ma pole internatsionaalne kodutu, siis maailma mastaapides ei väida midagi. Lokaalsetes mastaapides aga küll. Täitsa ära hirmutab, kuidas juba üsna tihti komistad kellegi otsa, kes on su elus olnud emosubjekti tuttav. Lähedane tuttav. liiga lähedane ehk isegi. Ntx ex´i boyfriend või vihavaenlase gf. Ja kuna inimestel on kalduvus oma nooruse kestel ohtralt (minu mõistes muidugi:) partnereid vahetada, siis jäävadki “jalgu” tegelased, kes on kellegi omad ja või on olnud kellegi omad ning kes võivad seega teatud nihelemisi tekitada. Vähemalt ei ole ma mööda ilma ringi hooranud, et läbi kolmandate isikute mingitele vanadele luukeredele komistada. See oleks õudne.

Jarboe teeb täitsa greizit muusikat!!! Samas In Tenebris on kah võrratult hea ja uudne… Aga saada pole kumbagi kusagilt. Hakka või mõtlema kuidas veebi kaudu usaldusväärsete allikate abil tellida… netikuller ntx. Kunagi kirjutasin neile ja andsin mingi witchcraft poe lingi, et kas seal asju (pistodasid mõtlesin tol hetkel) saab tellida. Öeldi et saab ikka. Ja siis on veel ego likeness… seda tahaks ka.

Irw… Tore uni oli. Mingi põgenemine kellegi/millegi eest. Järjekordselt. Üsna edukalt seejuures. Aga mis tulemus oli? Ilmselt kellelegi ei sobinud ja mingi aja pärast hakkas trall jälle otsast peale… (seekord kukkusin läbi, ega saanud putku)… tra… uneprogejad my ass!!! ;)

Sajandi küsimus: kuidas lahendada kodustes oludes valitsevat kaost?

Ma ei teadnud, et iriidium olemas on. See sõna ei seostunud mulle ei lähi- ega kaugminevikuga. Et oleks kusagilt lugenud või nii… Aga igatahes nägin und, kus üheks põhikomponendiks oli iriidium. Ja teiseks radioaktiivsus. Mis lähtus umbes 1,5 mm pikkusest ühekeerulisest vedrust, mis ähvardas “miljoneid tappa” ja mida mina vapralt siis paljaste kätega händlisin ja koguni maha pillasin, suutes tema hüplemist vaibal siiski jälgida ja vedruke jälle üles leida. Hale eks? Keda tänapäeval kotivad mingisugused miljonid. Oma perse on ikka see kõige tähtsam ja muu on ebaoluline kui mitte just saast, siis kasutu ballast eluteel. Jah, teil on õigus, oleks tegu päriseluga, ei oleks ma miljonite nimel radioaktiivsusele isegi mitte km lähedusele läinud ;) Kõik need miljonid võiks südamerahus kõngeda! Loodan, et mu lausetes tabatakse ikka kriipsuke kibestumust ja kamaluga põlgust nüüd, eks ;)

http://et.wikipedia.org/wiki/Iriidium

Kell on pool neli öösel ja millega mina tegelen? Magama jäämise asemel… Mingi empaatilise spekulatsiooniga. Muidugi tahaks seda kõlavamate nimetustega nimetada, kuid see jääb sellegipoolest lihtlabaseks spekulatsiooniks. Nimelt mõtlesin tantsivast naisest (konkreetse näite puhul siis Karina Lombardi isikus) mingis kaugmineviku hetkes ja araabiamaade või lõuna-euroopa keskkonnas, kuidas meessoost isik teda vaataks, mida näeks, mida mõtleks, mida tunneks. Ja ma mõtlen üksinda tantsimist, mille puhul tuleb täielikult välja naisekeha painduvus, paindlikkus, graatsia… erootilisus, naiselikkus. Spekulatsioon 1- mees mõtleks naisest kui seksuaalobjektist. Iga paindliku liigutuse puhul, iga juuste lehvimist soodustava pealiigutuse järgi, iga puusanõksu peale mõtleks mees naisest kui hetkega tõusva sugukihu subjektist. On vaid nüüd-ja-praegu. Olenevalt mehe positsioonist võib ta siiski olla võimeline ka samm paar kaugemale mõtlema, ntx naisest kui oma abikaasast; kellestki, keda kõik teised mehed vaataks, ketid rippumas. Seksuaaltroffeest, alfa-isase tõestusest, sertifikaadist. Pöörates nüüd olukorra teistpidiseks. Naine nägemas hea kehaehitusega meest harjutamas järgnevaks võitluseks või lihtsalt niisama mõne mõõga, odaga trenni tegemas. Spekulatsioon 2- naine naudiks mehe keha, tema muskleid, hetkelisi jõu ja koordineerituse vilksatusi; mõtleks… lastest. Perekonnast. Ja muidugi ka seksist. Või kui täpsem olla, mõtleks seksist ja selle tulemustest (lastest) ning mehe võimest neid kaitsta. Empaatia tähendab siis siinkohal, et püüdsin olukorda vaada kord mehe, kord naise silmade läbi. Mingi eriti madal macho kõnts võiks siinkohal aiavahele jäänud sea kombel ruigama hakata mingist pedendusest või transandusest üleüldse naisena enese kujutamise võimaluse või katse tõttu, aga sitta kah. Machod on alamkiht, kelle ajumaht (enamasti) ei võimalda neil oma rusikast kaugemale näha, mõtlemisest rääkimata ;)
Ja pangem tähele, et ma ei asetanud kujutluspilti tänapäevasesse keskkonda, mis on risustatud sassi aetud soorollidest ja kus kõik aastatuhandete jooksul juurdunu on vähem või rohkem edukalt suudetud mädanema panna. Üsna hale on vaadata inimesi (naisi), kes meeleheitlikult tõestavad maailmale ja endale midagi; et nad on võrdsed ja siis stressavad ja stressavad ja stressavad, suutmata minu arust enesele tunnistada, et sisimas tahavad nad, et neid võetakse naistena (mitte ilmtingimata hapra ja võimetu sugupoolena!) Ja naudinguga sosistame tuulde et naissugu on NÕRGEM ja geeniused (tipud) tulevad MEESTE seast. See et naised on kindlasti ka julmemad, sihikindlamad, ohtlikumad ei ole mingi probleem tunnistada. Enamasti on nad ka targemad kui mehed mu arust. Kuid kõige targemad INIMKONNA seas kalduvad olema meessoo seast… ;) Ah, mis ma ikka jaman… olen täitsa sohu jõudnud oma seletamistega siin …

SIRENIA – save me from myself on ÜLIKÕVA!!!

Kardinad kõigil akendel ette tõmmatud… nagu ikka. Unelen diivanil, joon sooja teed ja teen suitsu, pilk kordamööda küünlaleegil ja telekal, kus tuleb hetkel 13 Sõdalane. Taustaks Rihanna, kelle viimase plaadi äsja tõmbasin, sest MCM‘i pealt jäi tema Umbrella lugu kõrvu ja silmad silma. “Silmad silma” :D Noh, et sellise nahavärvi kohta oli tema silmade rohekas varjund… ahvatlev. ;) Ma kuulan imelikke asju… Peaks magama minema, kell sai just 4AM.

Miks on inimese loomus nii värdjalikult kõver. Mida kõrgemal jõu ja võimupositsioonil, seda rohkem. Lihtlabane alalhoiuinstinkt? Hirm? Jälle see neetud hirm? Mitte see, mis esineb konkreetse ohuolukorraga silmitsi seistes, vaid mis luurab mõistuse hämarates ja mahasalatud nurgatagustes? Mille olemasolu inimene ise ei tea, kuna ei taha, ja mida ei näe ehk ka psühholoogid alati, kuid mis ON seal? Kui üks inimene on jõudnud võimupositsioonile, kust tal on vastavalt oma kohustustele võim ühiskonnas korda ja rahu luua ning kui siis tuleb keegi, kes ei kuulu tema süsteemi, ei ole osa käsuliinis, kus see nö. korravalvur on… siis miks automaatselt tekib vimm, vaenulikkus, avalik või varjatud hävitamissoov. Ellujäämisinstinkt? Konkurentsi kõrvaldamine? Sel juhul on ju kogu see “korra valvamine” vaid sirm, silmakirjalikkus, kate tegelikule põhjusele: olla võimu juures. Sest kuidas muidu saab kellegile veelgi effektiivsemale jalga taha panna?!

Käisin ema juures ja sattusin seal väikesele grillile ja istumisele peale. Tiidu vend oma tibiga. Ma muidugi kohe mutilt pärima, et kui vana tibi on, nagu ikka. Irw… täpselt nii vana, et neil oli vanusevahet 25a. Ja need üle perse ulatuvad juuksed… mmm.
Igatahes istusime aias, tegime suitsu, sügasime Karut kõrva tagant kui ta kordamööda pugemas käis kõigil. Siis kadus vennaraas tuppa (hiljem selgus et oli kruusitäie viina klõmm alla keeranud) ja tagasitulles hakkas vaikselt ära hanguma. Kuid enne kui silmad päris kinni vajusid ja kohvitass oma sisu murule loovutas hakkasid tulema küsimused mu kaelas oleva MVO logo suunas. Mis see on? Mida see mulle annab? Mis sellega kaasneb? Seda tüüpi küsimused, kus vastus polnud oluline, vaid küsimus ise. Brr… ma pole ammu niimoodi närvi läinud. Sisemiselt. Eriti teades, et see vennaraas töötab öösiti Falck relvastatud patrullis ja ei karda keda kuraditki (v.a. ta 20a. tibi). Ehk siis selline agressiivne vennike. Rääkisin midagi logost (umbes nagu firmasümboolika), sellest et logo iseenesest ei anna inimesele midagi… ja noh. Siis vajus tüüp lihtsalt mällarisse. Ja ma pidin ta autosse tassima, et tsikk (Jaanika) saaks ta minema viia… Mis mind aga häirima jäi, oli see tüüpiline segadus. Sisemine segadus, millega ma kunagi hakkama ei saa. Ma ei tea kuidas reageerida (ja seetõttu reageerin üle tavaliselt). Kuna mu kontaktid inimestega on minimaalsed, siis ma ei tea, mis on normaalne, mis mitte. Nüüdki tekkis automaatselt relfleks ligemale karata ja nuga anda. AGA KUI INIMENE EI OLE MIND RÜNNANUD!!! ISEGI OTSESELT VERBAALSELT! Vaid lihtsalt vale tooniga küsimusi esitanud. Tra nii võib trellide taha sattuda. Ja tunnistagem, see mis annab tegutsemisimpulsi, on tegelikult hirm. Hirm situatsiooni ees, kus mu vastas on minust agressiivsem inimene, kellel pole minuga just mitmeti mõistetavad kavatsused. Eluaeg siugesi olukordi peljanud ja inimestele kallale läinud. Ilma et tegelikult oleks põhjust olnud vb. Dmn… messed up. Väiksena läksin mitmel korral endast suurematele ja vanematele nii kallale ja sain “veidi segase” tiitli. Ok, see hoidis edaspidi teatud kontingendi eemale, kuid ikkagi…
Uus asi, mida vaadata…

http://en.wikipedia.org/wiki/The_4400

Miljoni dollari küsimus: what is wrong with this world?

Rahutus/ärevus kasvas nii suureks, et hakkasin õlut libistama. See välistab vähemalt autoga ringisõitmise ja ennast tundes ei viitsi ma jalgsi küll kuhugi minna. Mind over body (and soul over mind)... :) (Samas ärevushood oma haiguslikkuses on iseenesest siiski psüühika probleem.)
Nii ei olegi muud teha, kui unistada sellest, et ma olen võimeline mingisugusekski loominguliseks tegevuseks ning tegelikkuses matta kogu oma vaba aeg GTA mängimisse ja The Outer Limitsi vaatamisse… Seejuures esimene neist mõjub koguni otseselt kahjulikult, sest sellel on omad väljundid reaalsesse ellu. Ntx sõidan ma ringi, olemata kindel kas ma põrkan millegi otsa või mitte. Eile hakkasin maja eest minema sõitma ja siis naabermaja trepikoja ees oli väike kaubik. Mis ei jätnud ruumi möödasõiduks. Sellegipoolest sõitsin vaikselt vasaku rattaga vastu trepi äärt ja uhasin gaasi. Ja oleks ma siis kindel olnud, et trepi teine aste velgi ei kraabi või et auto teine külg kaubikul peeglit küljest ei rebi. Hui olin… Aga kaubikus olevate tüüpide näod olid nägemist väärt…

index.dat is a motherfucker!!!