VOX DEI

Sattusin eile hoogu miskipärast (ahjaa, meenub Gotham Radio lasi disco lugude metal kavereid) ja kukkusin metal tribüüte katkuma netist. Nüüd on tulemus käes, leierdan siin Britney Spearsi ja ABBA metal töötlusi ja Judas Priesti sama stiili töötlusi ning ei tee seda kohe üldse vaikselt. Meenutades samas, et Hispaanias pandi mees detsibellidel onaneerimise eest kaheks aastaks istuma. Kohe-kohe pean hakkama jälle mõtlema, kuidas vaikselt tööle hiilida, et mendid jalgu ei jäeks. Ja kusjuures sellest mõtlemine ei tule üldse kasuks, tuleb lõdva munniga võtta ja kogu lugu. Vastutada oma üleastumise eest, kui jälle vahele peaks jääma ja kogu lugu… :)

Paar huvitavat nunnut lauset:

I have known I was a Satanist since High School. My Girlfriend at the time, Angel, opened my eyes to this religion and lifestyle, and I have had these beliefs in my heart for years now. These very words, “I am a Satanist”, in society today, are probably the equivalent of me standing up in a crowd and proclaiming myself to be a serial killer.

—————-
Now playing: Gorath – Toxic (Britney Spears Cover)
via FoxyTunes

http://www.apple.com/trailers/wb/10000bc/trailer1/

http://www.apple.com/trailers/paramount/11808/
http://www.starcraft2.com/movies.xml
—————-
Now playing: Pain – My Misery
via FoxyTunes

Mis kuradi mõte sel kõigel on?

Kohe kuidagi ei viitsi kirjutada, aga püüame end sundida… Viimastel päevadel on välja ilmunud kaks konkreetset konflikti. Ühe algatajaks oli Harri Kingo nimeline kommentaator DELFI kommentaariumis, kus ta nö. võttis sõnal sabast ja hakkas ühe minu poolt välja öeldud lause kallal jõhkrat moodi udutama ja asja üles puhuma. Teemaks siis minu pulmas, mille läbiviijaks ta oli, kasutatud jumala-teemaline sõnavõtt. Mees võitis, et midagi sellist pole olnud, et ta mäletab väga täpselt, mida ta kusagil isegi kuus aastat tagasi ütles ja mina olen valetaja. Küsisin koguni Aive ja oma muti käest järgi. Viimane ütles, et ei mäleta, aga Kingot teades oleks see tõenäoline. Aivel oli meeles küll, et jumalast räägiti ja et kogu kupatus võttis 20 minutit aega. Kes nüüd valetab, ilmselt kogu maailm peale Kingo enda!… Igatahes kuna “süüdistus olevat sedavõrd tõsine”, siis peab ta avalduse kirjutama ja las vastavaad organid tegelevad antud süüdistusega edasi. Mitu korda hoiatas, tahtis isegi abiellumiskuupäeva ja värki (et oleks lihtsam minu isikut PSA andmebaasi abil kindlaks teha). No kui ta nii tuld täis on, las siis näeb ka vaeva… Ei hakka mina ette nämmutama talle, ega andma kätte kivi, millega mind saaks visata…

Ja teisks konfliktiks on Kerli/Silver. Meile jäi alles ÜKS alaealine ja näed, isegi see üks suudab vinguda ja viriseda ja mingeid rahulolematusi tekitada. Muidugi, ennem oli ta suht tasane, aga nüüd kui tüübiga pead koos koguaeg, siis nagu Aju ütles, neil on arenenud ilmselt ühismõtlemine. Armunutele nii omane nähtus :D Ja Silver olevat justnimelt selline pidev kritiseerija, kellel on asjade ja inimeste kohta ohtralt ütlemist. Viime kaks asja kokku ja üsna täenäoline asjade käik käes. Ja oi seda pettumuseulgu, kui sedavõrd ebakonventsionaalne loogika avalikkuse kätte antakse. Ma olen diktaator… jälle :D Kui ma oleks diktaator, lööks ma ta joonelt nahhui, kui ebavajaliku putuka, kelle pinin on muutunud KERGELT ebamugavaks. Lapsed… no ei saa nende jamadest lahti, sitaauguni on alaealistest ja nende krdi pseudomuredest!!!

Kuna mul juhtimisõigust pole ja täna vaba päev, siis ütlesin et Aive mingu autoga tööle. Läkski :D Ütles, et ei tea, kas tagasi julgeb sõita, siis autosid rohkem, aga kus siin loogika on. Load on aga sõita ei julge? Mis mõttes :D
—————-
Now playing: The Putre Factor: http://radio.hotgoth.net
via FoxyTunes

Mis puudutab autosõitu, siis olen ma peast jõmm, mis jõmm… Või noh vähemalt selles mõistes, nagu mina jõmmlust mõistan :D Liiga palju GTA’d mänginud. Ega mängus ei hakka ju põdema, et kui möödasõitu teed, siis äkki ei jõua oma ritta tõmmata enne vastutulevat autot. Eile taeblast tulles oli suht-koht samasugune seis, mul ei hakanud isegi süda kiiremini lööma, ega tekkinud mõtet, et pidurdaks ja katkestaks möödasõidu. Ma lihtsalt sõitsin, nii et vastutulevas autos oli silmnähtav paanika ja tagasi oma ritta võttes, oli bussist, millest mööda uhasin, umbes meeter puudu. Pluss täna Kivimäelt tagasi koju sõites oleks äärepealt mendiautost maja juures paremalt poolt bussirea kaudu mööda libisenud. Uimerdas foori taga nii kaua, et päris viimasel hetkel nägin, et masinal sarved peas (vilkurid) ja lihtsalt pidurdasin sujuvalt. Täpselt nii sujuvalt, et sõitsin talle praktiliselt perse kinni ja hoidsin paarimeetrist vahet. Kuna onu või tädi politseiniks suvatses vaid 40ga sõita, siis ma ei pidanud seda tigutsemist “normaalseks” (kiiruseks, mitte liiklemiseks, te kõlvatud tähenärijad ja liikluspedandid!;). Eks ta pani muidugi seda tähele ja tõmbas kiiruse 60 peale, aga ma olin juba oma majani jõudnud ja keerasin ära… Stupid blue. Igatahes jah, homme kukub 25 kuupäev, siis peab hakkama “korralikuks”. Mis seisneb siis selles, et tuleb kaugelt mente näha, mida ma ilmselt ei näe :D

—————-
Now playing: Engelsstaub – Fairieland
via FoxyTunes

Käidi Taeblas jälle (enne kui kaheks kuuks võimalus ära kaob). Nähti mingit pätakat mängimas:

Ja üht vanamees kepi najal jalutamas:

Üht koera seismas teel, mis tõi Haapsalust ronge:

Ja hiljem õhtul… üht tibi igatsevate rongide lähedal:

Njah, täna oli unes ikka päris korralik tapja. Kaks lambakoera pluss neli inimest ja vb veel paar, aga seda ma enam ei mäleta, ei ole kindel. Kusjuures kaks tapetutest olid vanavanemad, ja mitte minu, aga Uku. (?!) Et mingi rituaalivärk kusagil suuremas angaari meenutavas hoones/kodus. Ühel hetkel läks rabelemiseks, kui sain aru, et mind tahetakse rituaalselt ära koristada. Üritasin põgeneda. Õnnestus ja üksnes seetõttu, et vanaema oli oma naiselikus seniilsuses unustanud kaks ust lukku keerata. Ma ei tea kust ma noa sain (mu enda peenikese teraga nuga, mille käepidemele oli Astarte ja Satan põletatud, ei tea, miks see nende rituaalile oli sattunud), aga aias läks koertega mässamiseks. Lambakoerad on ikka pirakad monsterid, kui nad vihased on. Aga ega nad just väga raevus polnudki, sellegipoolest ma ei riskinud, ühele andsin hüppe pealt alt üles lõua alla, teisele paremasse külge kolm-neli korda. Inimeste tapmist ei mäleta, kuid kui hommikul Uku kusagilt välja ilmus, siis olin ma kindel, et olin ka tema vanavanemad maha löönd. Aga tüüp suhtus rahulikult. Või tundus, et suhtub. Vb ta teadis, et mind taheti kõrvaldada ja aktseptis, et see mulle ei sobinud ja ma reageerisin… Igatahes järgmine päev (või ülejärgmine) võeti mind rajalt maha kahe mendi ja kahe mingi muu ametniku poolt, tehti otse tänaval pilti mingi “vangistatu dokumendi” jaoks ja… ja siis ma ärkasin… :(

ps. heh, lugesin mingeid diktionaare just netist… ntx. nuga ja vaenulikud koerad tähendavad vaenlaste halbu kavatsusi. No millal need ennem head on olnud?

Mis tunne oleks surra? Ei tegelikult mõtlen ma hoopis, et KUIDAS oleks surra, kuidas see mõjub ümbritsevale, ümbritsevatele… Lühiajaline effekt. Mis surnule endale on jumalast savi. Mis on oluline seni, kuni elad ja muutub kasutuks suremise hetkel. Milline võrratu vastuolu. Tahad reaktsiooni läbi tegevuse, mis muudab sellesama reaktsiooni sinu jaoks mõttetuks. Sees on jälle mingi räme valu, seekord mitte südame pool küll… Kaks päev juba. Nagu oleks iga päev kolm pakki suitsu teinud ja see on siis kopsudega ühele poole saamas… Või midagi sellist… Tore on üle päeva mõelda surmast (ja ülejäänud pooltel päevadel Saatanast:) ja suremisest ja… Ning üldse mitte selles võtmes, et oh kui jube oh kui õudne, vaid pigem jõuetuses vastu hakata, apaatiaga ennast kaitstes. Või üritades välja naerda kõiki jõude, kes on inimesest kõrgemal, nii maiseid kui mittemaiseid… Kodanikuallumatus. Eksistentsiallumatus. And what if death is not the end? Naljakas, et enesetapjad hakkavad levitama teatud jälgi/energiaid enne oma tegu. Muudavad käitumisstiili, sõnu, pilke… Mitte nii palju, et igaüks alati jaole saaks, kuid piisavalt, et takkajärgi inimesed seda meenutada oskaks. Viimane karje? Viimane lootus, et keegi näeb ja kuuleb ja tuleb appi? Aga KES? Kes peaks see olema, kes enesetapjat enesetapust hoida suudab, keda too kuulda võtab? Tavaline inimene tõugatakse ju eemale, kui üldse mingi mõju on, siis on see lühiajaline, iha surma järele jääb ikkagi sisse… Ei, nad on nõrgad. Milleks teha “viimast karjet” kui see ei koti nagunii kedagi… Minu arust on see lahja… Kuna surnul on nagunii savi (loodetavasti), siis tuleb lihtsalt kaduda, hetkega, jäljetult, hoiatamata… Ei, ärge saage must valesti aru, ma ei ole suitsiidik, ma arvan, et ei suudaks (ei hakka proovimagi). Pealegi, mul pole vaja ennast tappa, elu tapab mu nagunii… Ja kõik need, kelle üle ma “kõewa häelega” naeran… ;)
Lähen muti juurde, suitsule…

Töölt öeldi, et ma oma nägu enne homme õhtut sinna ei näitaks, et tööd pole. Seega mida ma tegin, magasin kohe MÕNUGA. Ja nägin muidugi und… Õest. Et ta oli paneelmaja keldrisse elama sunnitud miskipärast. Pimedusse, poolpimedusse. Ja ainus kontakt maailmaga oli vana veneaegne kõlar, mis kahe juhtme otsas rippudes lasi sama muusikat ja häält, mida ma üleval korteris kuulasin. Ja kui ma alla läksin, siis ta polnudki väga muserdatud. Kui taimeriga laelamp välja lülitus ja ma ehmunult ukseaknakesest paistva valguse poole kiirustasin, siis õeraas läks hoopis naerdes tagasi pimedusse, sest oli midagi maha unustanud. Pimeduse kartusest polnud jälgegi… ja siis unepeatükist nr2 jäi meelde ainult detail, et Aive moblal, mille ta oli koju unustanud, oli 840 vastamata kõnet… :D

On öö ja on hilja… Elik istun tööl ja kõrvu/silmi uskuda, siis jälle terve maja peale kõige vastutavam töötaja. Turvamehed lähevad küll ka arvesse, aga teistsorti teemadega… Kahtlane, kohe-kohe pannakse uus pirakas masina kokku ja püsti, aga samas pole olemasolevatelegi hetkel tööd kusagilt võtta…

Peaks end millalgi Veroonika manu sebima… Pooleteise nädala jooksul…