VOX DEI

Irw, muust pole enam kirjutada kui unenägudest. Aga no see, et ma hirmsasti tahtsin mingi teise tüübiga kinniseotud rasedat Jannet ära vägistada, tundub lihtsalt nii haige, et seda lausa peab mainima ;)

• Eile oli üks tõsine hämming, ma tean kõiki M etusalet´ide nimelisi tegelasi maailmas ja nüüd äkki vaatasin, et keegi sellenimeline Triin oli mind orkutis piilunud. Kohe tekkis sügav hämming ja võbin järgi uurida, et mida kuradit. Muig, selgus et Velvo oli siis asjad nii kaugele ajanud, pulmapildid tibil ka üleval ja puha, Lembetu ning veel mõni tuttav nägu kah peal :D Paneb imestama, et just tema on see, kes seda nime edasi levitab, mul hakkas juba tunne tekkima, et see on täiesti hävingule määratud, sest kõik võsud on muud nimed ära omastanud ja mina kunagi ammu veel enne abielu suisa lambist nimevahetusprotsessi ette võtnud…

Aga nüüd Kiku kaasa ja siis randa :( Sest ilge päevitimise isu on kellelgi peal… Ja ma nii lootsin tuimalt ja arvuti takka tõusmata veel ühe päeva õhtusse saata :|

Niisiis, hoolimata sellest et pea valutab nii kolmas päev söömatusest ja väga kehvast unegraafikust, suutsin täna isegi filmi näha. Mis siis, et mind sealt küll korraks välja löödi (otseses mõttes), aga vähemalt läks teema pärast edasi katkenud kohast. Mida pole kunagi varem juhtunud. Et siis mingi rahvamass ja rüselus ja siis äkki selline lõuahaak, et tundsin oma poolt pead deformeeruvat. Et mingi vene kutt, kes meenutas veidi Kairi düüdi, aga oli veidi suurem ja raskem, uhas mulle parema käega lambist sellise hoobi, et silmist lõi sädemeid ja üks hammas oli sissepoole murdu… :D Seepeale ärkasin ma korraks üles muidugi, fikseerisin kellaaja ja jäin uuesti kohe magama, et siis teise löögi eest kõrvale põigata ning seejärel miskil põhjusel putku pannud tibladele järele joosta. Loll valik, aga fiksisin neist kõige nõrgema ja maha jäävama ära, ning kargasin talle selga, et ta mõnuga vaeseomaks taguda… Aga hui, jälle ärkasin üles. Ikka jäetakse põhilõbust mind ilma, ma vihkan seda filmimeest, kes mulle pidevalt käru keerab ja lahedaid olukordi katkestab!

Selgus, et tehti Ida-Virumaal bemmiga mitu päeva sõitu ja see olevat olnud chill… Kui nunnu. Ja siis öeldakse, et ma ei peaks muretsema, kui niimoodi ära kaotakse. Ja kas tõesti on muretsemine ainus point… Kadumine iseenesest on vastuvõetamau, mobiili ignoreerimine on vastuvõetamatu, takkajärgi kilkamine, kui lahe oli, on vastuvõetamatu. Samuti on vastuvõetamatu väide, et kes keelab mul endal niimoodi “vastu teha”… Tra ma ei või, putsis peresuhted ikka küll!

1. Ma pole mitu aastat Aruküla jaanitulel käinud.
2. Ma pole oma neli-viis aastat Arukülas maganud
3. Ainus tibi, kes jaanitulelt silma jäi, olevat ka poole kohaga hull :(
4. Mul poleks absoluutselt mitte midagi olnud selle vastu, et hommikul kahe tibi vahel ärgata, especially, kui üks neist on kiiksuga ja ise öelnud, et tal on lapse mõistus, mis siis et ise mu naise vanune :D
5. Ei me Draga jõudnud seal kauem olla, toodi koju, tehti voodi ära ja ise mindi tagasi tsillima…
6. Ei jää muud üle kui hullust unistades omaette magama jääda… ;)
7. Mu soovimatus dialoogi astuda on jätkuv nähtus…

still

Äärmiselt nõme! Lülitasin telefonid välja, tulin mircust ja MSNist kah ära. Kui tahab siia tulla, tulgu ise, mul pole mingit huvi kedagi sõidutada, vastu minna või jaamas oodata. Kui tahab poest läbi käia, siis käigu… Dra ühe ja kott teise näpu otsas. Kilekotiga aga ei käida, mark on, seega jääb ära… Ja mis mul sest?! Sittagi!

Mulle üldse ei meeldi, kui mind mitmeks päevaks üksi jäetakse, ilma et sõnumitele reageeritaks või moblale vastataks!!!

Õnnelikke inimesi on hea vaadata. Isegi kui sa ise ei soovi olla osa nende õnnest. Isegi kui nende õnn peitub täiesti tavalistes, “normaalsetes” ja absoluutselt tüüpilistes asjades. Nagu näiteks auto, perekond, maja…

Mu naine on 27 ja temalt küsitakse poes dokumenti, no kas pole võrratu.

…aga vähe sellest, et ma päeval laivis paar päeva kogu aeg mõtlesin, et kus pere on hetkel ja mis teeb, siis nüüd krt ei saanud magades ka lahti sellest teemast. Väikesed armukadeduse paranoiad? Kadus mul unes ka nelja tuule poole, vastavalt oma tahtmistele. Oleks ta siis Veevalaja, et kass kes kõnnib omapead. Aga Kaksikud. Unes leidsin ta muidugi üles, oli mingile kontserdile jõudnud ja kui ta kõrvale istusin, väljendas teiselpoole olev tüüp äärmist solvumist, et tema lähenemiskatsetele nii jõhkralt “vahele tungides” kriips peale tõmmati. irw…

Kuid ilm on kena, täiesti lahe kui sajab ja inimesed lähevad mossi! Sest see on nii kuradi hale, kuidas ilma pärast vingutakse. Oleks siis füüsiline ebamugavus nagu külm või palavus, aga ei. Lihtsalt ei saa chillida. Ja kohe kisa lahti. PARAS! ;) Eriti haige, et #metalis avaldavad inimesed NÖRDIMUST vihmase ilma üle, nemad, kes nad peaks tänu scenele olema rohkem selliste asjadega harjunud. Et surm ja valu ja Saatan ja pimedus ja torm ja sügis jne. Mingid pagana mämmerdised, piripillid. Kui grüünes õltsi ei saa libistada ja järgmisest alko doosist unistada, ei ole elu enam üldse nii lill? irw. Okei okei, muidugi keeran ma vindi üle, aga… point jääb samaks.

Oleneb vaatenurgast, oleneb vaatajast.

Rotipapa ja ta poeg sibavad üle lageda.
Äkki sööstab must vari üle maa. Nahkhiir.
Rotipoeg ehmub ja küsib:
“Kas nägid, isa? Mis see oli?!”
“See mu poeg, oli ingel.”