Kell on neli öösel. Vaatan USA demokraatide mingit asja, mille nime ma enam ei mäleta, teadlikult. Kõik kolm uudistekanalit, mis mul siin on, olid valmis üle kandma Bill Clintoni kõnet ja seda ka tegid. Mis oli esmane üllatus. Põhiline hämming, mis järjekordselt veenis mind, et need valimised on tõesti enneolematud igasugustes erinevates detailides, olid need ovatsioonid, kui Bill lõpuks pulti astus. Ta pidi oma 20 korda thank you ütlema, aga rahvas ei tahtnud kohe kuidagi plaksutamist lõpetada. Obama naine muutus selle peale arusaadavalt tõsiseks, sest no tõesti, tekkis mulje, nagu oleks hoopis Bill demokraatide kandidaat või… mai tea, pühak. :D A noh, mees oskab rääkida ka, tõsiselt ja humoorikalt kordamööda, täpselt nii, et kõigile kõik ilusti kohale jõuaks. Aga see on veider, mees pidi lihtsalt ühe kõne tegema Obama toetuseks, aga rahvas käitub, nagu oleks Bill uuesti presidendiks valitud. Kummaline, kui mitte midagi rohkemat…