Mai Loog on jumalik :) Juba paarkümmend aastat on meeldinud (alates hetkest, kui avastasin, et Eesti Esimene Slängisõnaraamat on tema kirjutatud), aga nüüd juba täitsa-täitsa meeldib. Hoolimata sellest, et ta on minust üle 15a vanem :) Ja see kuidas kuivikud (jah, ka vitaalne elupõletav beib võib oma arusaamades ja reaktsioonides hallitanud kuivik olla!!!) kiunuvad on ikka üsna hale …
Urr, välisvõrgud on suures osas maas, ajab närvi, aga mitte oluliselt… Sõltuvused pole minu jaoks selleks loodud, et neist.. sõltuda :) Kui ei ole, siis ei ole, sitt lugu. Suitsu ei ole ntx, aga ei viitsi bensukasse ka minna, et osta. No ei viitsi lihtsalt. Laiskus on iga kell “sõltuvusest” üle…
Maailm, see on kummaline koht. Inimesed… mullid kus nad elavad, kui need kokku puutuvad… on veel imelikumad… Mida inimene mõtleb, muutub reaalsuseks, kusagil… Mis vahet on inimmõistuse jaoks reaalsel või unenäokogemusel… Enamasti käsitleb mõistus neid ühtemoodi… Kui keha reageerib biokeemilisel tasandil illusioonile, siis kas seal on vahet?
Vaatasin mingi päev oma rannet, kriipse sellel… suuremaid jälgi (suurima laius on 1cm)… Mõtlesin, et miks suuremaid sai tehtud… ja miks hilisemaid ristirästi ja veelkord risti ja rästi kriipsukesi (parajalt ribadeks nahk)…. Esimesi, et saada verd… veri mõjub (mõjus?)… huvitavalt… ahvatlevalt… vb isegi hullutavalt… Nagu mõned loomad, kes lähevad kontrollimatult pööraseks, kui vere maitset suus tunnevad… Teisi… lihtsalt selleks, et tunda… üritada teha nö. emotsionaalset reversed-engineeringut… Tunda, mida teine inimene tunneb end ribadeks lõigates… Pool päeva plaanimist ja tegu tehtud…
Aga midagi ei tundnud… kurb oli ainult… ja käsi ribadeks (millest oli ja on ükskõik)…
Nojah, vahel ma astun ämbrisse… ja siis kohe teise takkaotsa… ja siis on ilmatuma plekikolin terve aeg… kuni ma suhtlemise lõpetan (seisma jään) ja vaguralt järgmist päeva ootan…
Naljakad on inimesed, kes loevad, mis ma kirjutan… arvavad, et teavad, mida ma endast kujutan, leiavad, et on tegijamad ja seda aluseks võttes hakkavad tõmblema… Vb ongi tegijamad… Kuni mul lihtsalt suvalisel hetkel üle viskab ja see hoiak välja pressib kohast, ajast ja kontekstist hoolimata… Kes on keevavereline ja kes on külm… kes mida suudab… kellel on rohkem pohhui, kes on rohkemaks valmis… kes kes… KAS?…
Kusjuures huvitav, et ma olen hakanud solvanguid alla neelama. Isegi mitte muiates või naerdes aga lihtsalt… pohhuismiga… Sest kui ikka aru saad, et inimene üritab sind solvata mingi sisemise meeleheite ajel vms. siis nagu lihtsalt ei viitsi karata… teades, et järgmine päev on teised tujud… Ja vb tunneb subjekt end räbalalt… ja… noh, siis on üsna mugav lihtsalt lasta vanamoodi edasi, nagu poleks midagi olnud… mõni on hämmingus ja ei usalda, mõni ohkab kergendatult…
Aga jah… fomo ja kataga sai burksis käidud… hea sotsiaalselt “kerge” koht natukeseks istumiseks… Suutsin katale ühe kalendri maha ärida ja Soovide Puu mõtte pähe panna… ja sain ise kah vidinaid… ROCKi musta õlleklaasi ntx… :D
Tra, kuradi lasteaed raisk :D (Loe: väiksed olete veel kõik, väiksed… parandus: “noorekesed” ja “enamus”)
———————–
Listening: In Strict Confidence – Fading Light