Mnjaa. Mobiiltelefoniga seina augukese tekitamisest on oma 4a. möödas juba. Nüüd sai sama aktsiooni korratud, aga veinipokaaliga. Mille kilde pärast Bac mingil põhjusel kokku korjas. Minugipoolest oleks need seal pidanud päevi vedelema, meeldetuletuseks… Ka siis kui kaineks saadakse.
Aga järjekordselt tõestas mu kallis abikaasa, et joomine ei ole päris ala, mida ta kontrollib. Eriti kui mina olen “samas seltskonnas”. Tal tekib krooniline verbaalne “lõdva kumm”. Mis toob mulle, hoolimata mu kainusastmest, räigelt meelde hunnik iidvanu (20a.?) kogemusi naisolevustega, kus nood ikka ja jälle tõestasid, et joobes ei ole nende sõna mitte midagi väärt. Tol ajal olin ma küll pigem kõrvaltvaataja. Nüüd aga tundub, et Elu tahab mind ennast samasuguse sita keskmesse paigutada. Kas tänapäeval enam ÜLDSE on naisi, kes traditsiooniliste peresuhete mõttes midagi väärt on??? Ma enam muud ei näe, ega koge kui seda, et kõik on suva ja hetkeline nauding ning egoism on ainsad väärtused, millest lähtuda. Isegi 10a. tagune minevik lajatas hiljuti sama piitsaga näkku.
Anywho… kui ma sellele “lõdvale kummile” siis oma joogisusest hoolimata loogikaga vastu hakkasin (veider tunne oli, kuidas alkohol hetkega taandus ja hammasrattad peas raginal tööle hakkasid), siis oligi tüli majas. Ühel hetkel sai öeldud, et on kaks asja, kus ma ei saa naljast väga aru ja ila ei talu. Laps ja abielu! Mispeale üritati kohe demonstratiivselt seda naeruvääristada, tühistada, mõnitada… Ja mul oligi juhe koos. Emotsioonid emotsioonid… ehkki mitte pime raev. Samas, alkohol annab ka mulle justkui legaalse põhjenduse igast sitta mitte taluda ja sekundipealt ärritustele reageerida. Eks ta ole, kui Bacut poleks olnud, oleks ma läinud ehk kaugemalegi. Ma olen väga agressiivne ja tavalisest natuke “tugevam”, kui ma olen väga-väga tige ja solvatud.
Minu arust on see hale, kuidas kolmandatele isikutele üritatakse näidata, kui “sõltumatu” ja hoolimatu ja “meest kontrolliv” ollakse ning seda kõike läbi provotseerimise, naeruvääristamise, solvamise. Võiks öelda, et lausa tüüpiline case teatud astmele jõudnud suhetes. Naine võtab nina täis ja kukub suhet lammutama. Enamasti küll kaineks saades kahetsetakse (kuni järgmise korrani), aga meie puhul tundub kahetsus olevat nõrkuse väljend ning sellist asja lihtsalt ei toimu. Juba aastaid on ainsad emotsioonid, mida võib piiramatult väljendada kodu-oludes, negatiivsed. Ja ma ei mõista miks. See on nagu olukord, kus naisel on “pereväline eesmärk” ning pere (või abielu?) on muutunud mõisteks, mida tuleb hävitada (nagu joodik “hävitab” alkoholi). Väidetavalt ei tähenda abielu juba 3a midagi. Mnjah. Ma võin põmst sellise “kasutu” ja minu suhtes üksnes negativismi praktiseeriva inimese ju siis lihtsalt välja tõsta. Another broken family…
Samas, nagu eelmises postiski kirjas, ma ei suuda igast sitta oma hinges hoida. Minul ei ole temamoodi valmisolekut “hauani kakelda”. Vb olen liiga vana ja väsinud, ei tea. Vb on isiklikud kogemused teinud oma korrektsioone ja väärtushinnanguid ümber seadistanud. Seega olles toa klaasikildudega üle külvanud, naise peale mõned sekundid karjunud, nii kui kõrist tuli (mis kõik tema ilkumist absoluutselt ei peatunud!), pugesin ma hiljem öösel siiski talle kaissu. Üks mu gf oli kunagi oma sõpsile öelnud, et see on minu puhul tohutu väärtus, et hoolimata päevastest probleemidest võtan ma tsiki öösel alati kaissu. Njah, võime mõne tuhande peale kihla vedada, et minu naisele ei tähenda see mitte kui midagi. Positiivne emotsioon oleks nõrkuse väljend ja selle vastu PEAB võitlema.
ps. Ja minu massiivne suitsetamine on jälle kõigest “eelmise suhte (st. para!) mälestamine”?! No kurat küll, paluks vahelduseks midagi peale paranoiade. See on nagu oma halvale käitumisele mingisugusegi vabanduse meeleheitlik väljamõtlemine!
