VOX DEI

Peale piinarikast n

Maailm. Maailm on täis üllatusi. Haruharva küll satub neid minu teele, aga ikkagi… Vahel… juhtub asju, mis mind tõesti üllatavad. Inimesed. Ja nende otsused, käitumine… vb isegi mõtteviis… Ja eriti suur üllatus on see, kui ootamatult suudab käituda inimene, keda sa juba mõnda aega tead…

Täna pidi olema see päev, mil MySQL saab serveris uuendatud ja ma pääsen jälle oma blogi “tisele küljele” üle pika aja ligi, AGA… ei midagi. Põrguvärk täitsa :D

Kell viis hommikul puudus umbes viis minutit kõva kolistamist sellest, et ma oleks pussi rabanud ja alla räuskama läinud, et kesse debiilik seal varahommikul ukse kallal lammutab (ja tõenäoliselt üks neist ,kes eelmist lukku pidevalt lõhkusid ja praegust avatuks jätavad). Aga uni oli kõva ja kuidagi vajus see mõte ära. Ei jõudnud piisavalt tigedaks minna. Aga töölt koju laekudes… well.. Tulin tuppa, avasin OpenOffice’i ja printisin paberile “KURAT, KAS LUKUD ON TEHTUD SELLEKS, ET NAD 24/7 LAHTI OLEKS?!!!” Ja paberi kleepisin halli teibiga alla välisukse klaasile. Rahulikult, rahulikult… Aga natuke tigedana :D Muidugi leebusin minutitega, aga paberit maha ka ei võta, las olla, ausa emotsiooni tulem ometigi. Üleval on mingid pool-emo tibid üürilisteks ja neil pidevalt pidu ja pillerkaar, mille kaasomaduseks on mödöa treppe kolistamine (kukkumine pahatihti) ja all ukse kallal lõgistamine. Urr, krdi hilispuberteedid raisk! ;)

ps. Avatar oli täitsa nunnu, isegi mitte-3D’na (ma naudin enamasti ulmet ennast, mitte peamiselt effekte, mis sellega kaasnevad)

pps. aga teate, et kui duzzi alla riidest lahti võtta (peale mõningast riietega ligunemist küll), siis on alastuse tunne kuidagi eriti… tõeline ja terav… ;) Ja ma olen natuke imelik… aga kahjuks mitte piisavalt…

Vanaks hakkan jääma. Minevikust mõtlen liiga palju ja nostalgitsen. Lapsepõlve võtmes. Vaatan enda last ja mõtlen, et kuidas ta oma olevikku näeb, kuuleb ja muud moodi tajub. Ja mis nendest aistingutest ja emotsioonidest talle meelde jääb ja mälestuseks kujuneb. Ning sealt edasi hakkan paraleele tõmbama iseendaga ja et mis mul lapsepõlvest meeles on… Igasuguseid pisikesi detaile, tähelepandamatuid pealtnäha, kuid Tegelikku Minevikku moodustavaid killukesi… Pisitillukesed tellised, millest on minu Isiksus laotud, nii vildakas kui see psühhoarhitektuuriline konstruktsioon ka on… Sõnaga “arhi-” seoses pean mainima, et üle mitme kuu tuli tahtmine Artefakti kirjutada. Kuna mõtted enam ei vaeva ega leia “lahendit” kinnisideede näol, siis pole olnud ka huvi või “põhjust” miskit kirjanduslikult kreatiivset teha. Kuigi sõna “äpardus” oleks siinkohal ilmselt kohasem kui sõna “looming”. Ja sõna “looming” toob mulle meelde loomingulise inimese Birk Rohelennu, kes olevat endale lõpuks ka SEELIKU ostnud. Mnjah… köh… vaat siis ;) Ja Rohelennuga seoses meenub see ajakiri (Anne&Stiil), kus ta seda kirjutas ja fakt, et seal on uus kolumnist Justin. Ääretult positiivne :D Poisi blogist jääbki mulle alati väheseks… Okei… onu… :P

Mnjaa. See, et ma unes pidevalt taebla maja näen, hakkab juba kergelt närvidele käima. Seekord tuias seal ka vanaisa, keda vaadates me Dra’ga mõtlesime, et “mida tema siin teeb, ta on ju surnud!”. Oli kõik toa ja värgi korda teinud ja… Vihje minule, et ma peaks majast ikkagi hoolima ja seda korrastama? No käsud teispoolsusest ei lähe korda. “Unenäovihjed” seda enam! Punkt! Üks lapsepõlva sõbranna oli kah seal. Veider. Jätsin Dra autosse magama ja loivasin tðikile järgi, kuna kogu külas ei paistnud mingit muud liikumist olevat, kõik oli justkui välja surnud, reaalselt surnud. Ja kuna me olime maal, siis ma mõtlesin temast nagu “maakast” ja et “maakatega on lihtsam, loomulik… ilma silmakirjaliku teeskluse ja mänguta”. Mis tähendab seda, et tegevus toimus instinktidel ja õrnal flirdil ning jõudis suht ruttu… Well, OLEKS jõudnud, sest mul on kalduvus “valel hetkel üles ärgata”. :D Kuid ikkagi, surnud mind ei käsuta! Kasvõi iga öö võivad ennast vilgutada, mul ükskõik. Sellest jutust on juba aastaid siiber, kuidas surnud “vanemale generatsioonile” end unenägudes ilmutavad. Edu neile, mingi jah aga iga sellise “vihje” peale hirmunult hauaplatse korrastama. ORJAD! Haual käiakse siis kui tunne tekib, mitte siis kui mingi mõjutus saadakse.

ps. varesed on julgemaks muutunud. Tulevad aknalauale, vahivad ülbelt tuppa, isegi kui akna läheduses liikuda. Ei imestaks, kui varsti oleks kuulda nõudlike nokakoputusi vastu klaasi a la “Anna süüa, inimene!” Ja tänutäheks situvad mu auto täis. Viimase poole päeva jooksul kaks korda… no on pätid :/

Mõelda. Kui ma ei oleks MSN’is vihjanud, et MVO jutukas on miskine tibi aru pärimas ja et ma seal “seletan”. “Kui ma ei…” Siis ei oleks ta… Siis ei oleks Bacardil NIIIIIIIIII huvitav ja erutav olla, nagu tal on juba paar mitu päeva! Kui nüüd mõtlema hakata, siis palju minu poolt poetatud sõna on uusi ja “liiga huvitavaid” tutvusi loonud inimeste vahel? Igatahes olen lootusetult järje kaotanud. Neid on mitu :)

• ps. M. sõna “suurt ei maksa” (tsikid EI PAKU teatavtel põhjustel mõnda aega huvi!), kõik muutub vastavalt kontekstile ja olukorrale. Mina kui maa-element suhtun sellisesse asja teate isegi kuidas, korduvalt seda siin maininud. No mis parata, minu “lained” on minimaalselt viie ja keskmiselt kümne aasta pikkused :D

—————————
Listening: Jace Everett – Bad Things (True Blood Theme)